/nginx/o/2017/08/28/7039185t1h1cfa.jpg)
/nginx/o/2020/11/22/13489752t1he52e.jpg)
- Vastupidiselt maailmale on Euroopas iibeprobleem
- Euroopa sotsiaalsüsteem püsib tänu võõrtööjõule
- On egoistlik oodata teiste lastelt enda ülalpidamist
Lastetu Euroopa soodustab migrantide saabumist, kirjutab Jaak Madison (EKRE) vastuartiklis Evelyn Kaldoja kommentaarile «Miks eurooplane ei paljune?» (PM 19.12).
Evelyn Kaldoja arvamuslugu võtab arvustada Helir-Valdor Seederi väljaütlemist riigikogus, kus ta pidas lastetust üheks Euroopa paheks. Seeder ütles seda kontekstis, et kõik, mis tuleb Euroopast laiemalt, pole veel ilus ja hiilgav, mida tormates üle võtta. Ajalugu on tõestanud, et Euroopas on ka väga palju kurja ja valet olnud ning üheks tänapäeva paheks on demograafiline kriis, millel on muidugi erinevad põhjused. Poleks küll minu isiklik asi kaitsta Seederi seisukohta, kuna olen teisest erakonnast, kuid tema seisukoht oli paratamatult õige. Seda tuleb kaitsta eriti selliste seisukohtade eest, mis ilustades kaitsevad lastetut Euroopat ja otseselt halvustavad ja mõnitavad lasterikkaid perekondi.
Kaldoja väitis: «Maailma rahvastik on kasvanud 7,8 miljardini ja jõuab ennustuste järgi 2050. aastaks 9,9 miljardini. Homo sapiens pole väljasuremisohus – ta paljuneb ja sööb teisi liike välja katastroofilises tempos. Selles valguses on kahtlane, kas tänu aiva paremale toidule ja meditsiinile järjest kauem ja tervemana elav Euroopa peaks end majandama kõrge iibe püramiidskeemi abil.»
Antud seisukoha puhul on tegemist nii eksitamise kui ka otsese valega. Küsimuse all ei ole inimliigi väljasuremisoht, vaid Euroopa säilimine eurooplastega. Esiteks näitab statistika karmilt, et kui Saksamaal jätkub tänane madal iive, sisseränne kolmandatest riikidest ja moslemi perekondades kõrge iive tänasel tasemel, on aastaks 2080 Saksamaal 40 miljonit võõrpäritolu elanikku (uut sakslast) ja 35 miljonit meie mõistes tavapärast sakslast. Selle peale nüüd loomulikult äärmusliberaalid võivad karjuda, et ka afgaan koos 10 järeltulijaga võivad olla sakslased, kuid ei – ma pean ikka silmas Euroopa päritolu sakslast. Olukord Saksamaal väljendab üldist probleemi Euroopas. Eurooplaste arv väheneb ja samal ajal võõrpäritolu isikute arv kasvab ning see muutub järgmiste põlvkondade jooksul drastiliselt aina enam meie kahjuks. Seega probleemiks ei ole maailma rahvaarv, vaid konkreetselt Euroopa rahvaarv.
Samuti tuleb meelde tuletada, et Euroopa jätkuvalt, sh Saksamaa, proovib oma heaolu- ja sotsiaalsüsteemi ülal hoida tänu tööjõule, mille puudusel soodustatakse teadlikult sisserännet. Sestap on arusaamatu, et Evelyn Kaldoja lihtsalt ignoreerib fakti, et selleks, et eurooplane ja ka tema ise saaks vanaduses riiklikku pensioni ja kasutada riiklikku tervishoiusüsteemi, on vaja maksumaksjaid. Kui pole enam enda maksumaksjaid, kuna lapsi pole saadud ja õigustatud on tahtlikku lastetust, siis minnaksegi võõrpäritolu isikute importimise peale.
Keskmine eurooplane on tavapärane egoistlik hedonist, kes selle asemel, et muretseda on riigi, rahva ja heaolusüsteemi jätkusuutlikkuse üle, muretseb kolmandast maailmast pärit migrantide pärast ja ootab, et teiste saadud lapsed maksaksid vanaduses talle tema ülalpidamise kinni.
Lisaks väitis Evelyn Kaldoja järgnevat: «See on haridus ja vastutustunne, mis eristab eurooplast Helmandi talunikust, kes heidab 13-aastase pruudiga ühte ja viljastab teda majja lisatööjõu saamise nimel aina uuesti, seni kuni naine sünnitusel hinge heidab. Keskmine eurooplane näeb lapses aaret, kellele peab pakkuma parimat koos võimalusega valida suureks saades oma tee, mitte tootmisvahendit, mida mõni küünik pensionisambaks nimetab. Ei teagi, kas muiata või õududa, kui Euroopat arvustab poliitik, kelle peas vohab Taliban.»
Selge, Varro Vooglaid ja Martin Helme on siis Kaldoja arvates harimatud ja vastutustundetud, kuna esimesel on seitse ja teisel viis last? Kaldoja on sarnaselt klassikalisele feministile ja liberaalile selle väite puhul demagoog, kuna eirab Euroopa reaalsust, et probleemiks pole naiste ekspluateerimine, kus 13aastaseid tüdrukuid sunnitakse sünnitama, vaid et Euroopa Liidus on laste arv keskmiselt 1,6 naise kohta. Rahvastiku säilitamiseks oleks vaja 2,1 last naise kohta. Kuid kuna see väidetavalt haritud ja vastutustundeline eurooplane tahab siiski oma heaolusüsteemi edasi nautida, pole eurooplasele aga probleemiks tervitada lahkelt neid samu Helmandi talunikke, kes Helmandi asemel hoopis Euroopas sigitavad 13aastase lapsega üle 10 lapse. Lisaks veel rikastavad Euroopat oma kõrgkultuuri ja rahumeelse religiooniga, mida saame nautida jõuluturgudel ja sõduritega tänavatel Lääne-Euroopas. Kas pole mitte kohutavalt kahepalgeline ja küüniline?
Mis puudutab keskmise eurooplase arusaamist perekonnast ja lastest, siis ilustab Kaldoja siin tunduvalt rohkem olukorda kui peaks. Keskmine eurooplane on tavapärane egoistlik hedonist, kes selle asemel, et muretseda on riigi, rahva ja heaolusüsteemi jätkusuutlikkuse üle, muretseb kolmandast maailmast pärit migrantide pärast ja ootab, et teiste saadud lapsed maksaksid vanaduses talle tema ülalpidamise kinni. Täpselt nagu nimetatud artikli autor – teda hakkavad ülal pidama näiteks Varro Vooglaiu ja Martin Helme lapsed, keda kokku on 12.