Neeme Korv: asi on rahas

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Swedbanki kliendina olen tõeliselt pettunud, et minu pank, mille üks viimase aja turunduslauseid on, muide, «Et elu edeneks!», jätab Virtsu elanikud ja kõik seda asulat läbivad sajad tuhanded praamireisijad sularahaautomaadita.

Nii mina kui paljud mu sõbrad-tuttavad on euroajal järjest enam kasutanud maksevahendina elektroonilisi teid – pangakaarti ja ülekandeid. Kuid maal on sularahaautomaat sageli olulisemgi kui vallavalitsus. Jah, paljudesse maapoodidesse on tekkinud makseterminalid. Kuid metsade vahel on (küllalt sageli) häiritud igasugune andmeside, olgu traadiga või traadita. Rikke tõttu või hooldustöödeks suletud võrk sunnib poeukse sisuliselt sulgema.

Sularaha tähtsus tõuseb esile ka kogukonnasuhetes. Külas on küllaltki tavaline, et keegi võtab autoga ette poereisi ning naaber annab omalt poolt tellimuse kaasa. Mõistagi on lihtsam ja otstarbekam sel juhul arveldada sularahas. Ja teiseks, maal, kuni seal on elu, kuuluvad selle juurde inimeste omavahelised pisitehingud – see oli, on ja jääb nii Eestis ja Hollandis, Šveitsis ja Prantsusmaal. Maksuametnikud võiksid ju pitsitada neid hirmsaid «musti» arveldusi, kuid see oleks väiklane.

Sularahaautomaadi sulgemine ja avamine on vabas turumajanduses eraettevõtte äriotsus, mis langetatakse kuskil soojas, hästi ventileeritud kabinetis. Aga see ettevõte tegutseb juhtumisi ühes teatud väärtustele ja tavadele toetuvas keskkonnas, milleks on Eesti riik.

Siit jõuame laiema üldistuse juurde. Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutas (PM 19.01) seoses võimaliku õpetajate streigiga, et Eestis puudub terviklik vaade, millisena me oma riiki tulevikus näha tahame, ja tegi järelduse: «Valitsuse arvates peaks maakohtadesse jääma vaid elu, mis ennast ise ära tasub.»

Aga mingem siis juba lõpuni! Kujutan ette, et tõhusa majandamise huvides võiks enam kui poole Eesti riigi maast südamerahus naabrile maha müüa, jättes alles Tallinna ja mõne piirkonna, kus suvitamas käia. Kui tegemist poleks klišeega, võiks isegi küsida: «Kas me sellist Eestit tahtsime?»

Seoses sellega oleks mul kaks üleskutset. Päris tõsiselt võiks mõelda teatud teenuste riiklikule toetamisele, mille alla võiks kuuluda ka sularaha kättesaadavus. Teiseks kutsuksin konkureerivaid panku Virtsus ühiste jõududega automaati taasavama – miks mitte siis juba niisugust, mis võimaldab ka ülekandeid teha (mitte vaid määratud makseid). Asjata arvatakse siinmail, et teatud pehmed väärtused ei või olla kõva kapital.

P. S. Huvide deklaratsioon: mu vanematekodu asub Muhus ja Virtsus elavad mu sugulased.