Kalle Muuli: kakskümmend aastat hiljem

Kalle Muuli Foto: Peeter Langovits

Nagu aastate eest, nii ei oska Savisaar nüüdki õigel ajal võimust lahti lasta ja jääb ilma võimalusest, mida loobumine pakub, kirjutab kolumnist Kalle Muuli.

Täna möödub 20 aastat päevast, mil taasiseseisvunud Eesti esimese valitsuse peaminister Edgar Savisaar teatas tagasiastumisest.

Tallinn nägi tol kohutaval talvel välja nagu kummituslinn. Nõukogude Liidust lahkulöömise järel olid kütusetarned Venemaalt Eestisse katkenud. Lumme uppunud tänavatel ukerdas mõni üksik sõiduk, bensiinijaamade juures aga looklesid kilomeetrite pikkused järjekorrad, kus inimesed püüdsid tabada hetke, mil tanklasse tuuakse talongide alusel 20 liitri kaupa jagatavat bensiini. Bussid liikusid harva ja peamiselt siis, kui linnavõimul oli õnnestunud Vene sõjaväelt toidu vastu kütust vahetada.

Kaugküttega paneelmajad suuremates linnaosades olid külmad, sest katlamajadel polnud enam õli. Kõigepealt keerati kinni soe vesi. Seejärel alandati toatemperatuuri, nii et inimesed istusid tööl ja kodus üleriietes. Valitsus kaalus rahva surnukskülmumise hirmus tervete linnaosade evakueerimist.

Paljusid toiduaineid ja esmatarbekaupu polnud juba ammu poes müügil, neid jaotati talongide alusel. Igale inimesele oli kuus ette nähtud kaks paari sokke või sukki, kaks paari pesu, kaks elektripirni ja viis toosi tikke. Koos uusaastaõnnitlustega teatasid ajalehed ka saiajahu lõppemisest ja paar päeva hiljem kadusid poest kõige esmasemad toidukaubad – leib ja piim.

11. jaanuaril 1992 seadis valitsus sisse leiva-, piima-, või- ja juustutalongid. Ühele inimesele nähti ette päevas pool liitrit piima, nädalas 1,5 kilo leiba, kuus 400 grammi võid ja kvartalis 500 grammi juustu.

Kaubanappust võimendas pöörane inflatsioon – tuhat protsenti aastas. Venemaa trükkis oma majandushädade leevendamiseks rublasid juurde nagu jaksas ja ükski tootja ei soovinud kiiresti odavnevate «lepalehtede» eest oma hinnalist kaupa müüa. Savisaar ei saanud või ei tahtnud majandusloogikast aru saada ja pidas ettevõtjate käitumist valitsuse vastu suunatud poliitiliseks vandenõuks. Ta ei lasknud valitsuse kontrolli all olevaid hindu vabaks, vaid vastupidi, püüdis valdavalt riigile kuuluvaid ettevõtteid juhtida üha karmimate käskude ja keeldudega nagu nõukogude ajal.

10. jaanuari õhtul tegi peaminister koos ETV võttegrupiga üllatusvisiidi Tallinna lähedal Ääsmäel asuvasse osaühingu Rävala lattu. Võikastide virnad telekaamerate juuresolekul lahti murtud laos pidid tõestama, et valitsus on hea, aga tootjad on pahad ega taha valitsuse kiusamiseks rahvale midagi müüa. Savisaar nimetas toidunappust majanduslikuks sabotaažiks ja nõudis riigikogult valitsusele erivolitusi võitluseks nendega, kes poliitilise kasumi nimel riigis nälga lavastavad.

16. jaanuaril kuulutaski ülemnõukogu 53 poolthäälega välja eriolukorra, kuid see jäi üksnes paberile. Savisaare kange kihk erivolitusi kasutada jäi teoks tegemata, sest oma eesmärgi saavutamiseks oli ta kutsunud appi ka impeeriumimeelsed vene saadikud, kes vihkasid Eesti riiki. Valitsus püsis nüüd võimul üksnes Vene kindralite armust, sest nende 53 saadiku seas, kes eriolukorda toetasid, olid ka okupatsioonivägede esindajad. Pärast eriolukorra väljakuulutamist sulas Savisaare toetus eestimeelsete saadikute seas kiiresti kokku ja umbusaldusavalduse vältimiseks astus ta 23. jaanuaril ametist tagasi.

Savisaare meeleheitlikul klammerdumisel võimu külge olid nii rängad ja kaugeleulatuvad tagajärjed, et need mõjutavad Eesti poliitikat veel praegugi, kakskümmend aastat hiljem.

Nii nagu me ei tea, mida lubas Keskerakonna esimees Venemaa raudteejuhile, endisele KGB ohvitserile ülemöödunud aastal oma parteile küsitud miljonite kroonide eest, nii ei tea me ka seda, mida lubas Savisaar Vene kindralitele 1992. aasta jaanuaris eriolukorra toetamise eest.

Milleks ja kuidas oleks Savisaar erivolitusi kasutanud? Milliseid kokkuleppeid oleks ta bensiini ja õli saamiseks Venemaaga sõlminud? Kindel on see, et seni Eesti valitsust pidevalt rünnanud Vene kindralid ja impeeriumimeelsed saadikud ei hakanud peaministrit ühtäkki toetama lihtsalt ilusate silmade pärast.

Toidulettidele ei avaldanud see ­ootamatu koostöö vähimatki mõju, küll aga murdus 20 aastat tagasi avaliku arvamuse selgroog. Algul oli see prõksatus peaaegu märkamatu, kuid tagantjärele on tähelepanuväärne, et just 1992. aasta jaanuaris sai Savisaarest tollaste arvamusküsitluste kohaselt siinsete venelaste lemmikpoliitik. Talvel oli ta seda veel napilt, kevadel juba kindlalt ja ülekaalukalt.

Eestlaste seas, vastupidi, hakkas Savisaare ja Rahva-Keskerakonna populaarsus just tollest hetkest peale vähenema. Sisuliselt võttis Savisaar 1992. aasta talvel Vene kindralite abiga võimust kinni hoides endalt võimaluse kunagi hiljem uuesti peaministriks saada.

Nüüdseks on Keskerakonna esimees end vene kaardiga nii nurka mänginud, et taganeda pole enam kuhugi – selja taga on Moskva. Valimisest valimisse tuleb üha rohkem panustada venelaste häältele. Keskerakonna muutumine vähemusrahvuse parteiks on betooni valanud kogu Eesti poliitika. Kuni Keskerakonna eesotsas püsib Savisaar, seni on Toompeal võimul ka Savisaarega koostöö välistanud valitsusliit, sest muid võimalusi valitsuse moodustamiseks nelja parteiga parlamendis peaaegu polegi.

Järgmised kohalikud valimised 2013. aasta sügisel on seetõttu mitte ainult Savisaarele ja Keskerakonnale, vaid kogu Eesti poliitikale otsustava, et mitte öelda murrangulise tähtsusega. Savisaarele on võim pealinnas elu ja surma küsimus – poliitilises mõttes muidugi. Kui Savisaar jääb linnapeaks, võib ta jääda edasi ka Keskerakonna juhiks. Kui Savisaar kaotab Tallinnas võimu, vabaneb temast ilmselt ka Keskerakond ja Eesti erakondade seas algab suur ümberrivistumine.

Seepärast tulevad järgmised kohalikud valimised vähemasti Tallinnas enneolematud. Eesti ühe suurima ja vanima poliitilise dinosauruse heitlus elu eest on juba alanud. Võidu nimel lubatakse linnarahvale tasuta ühistransporti ja sõimatakse Wikileaksi selle eest, et keskerakondlased võõraid kirju varastavad. Aga see kõik on tõesti alles algus, valimised on veel kaugel. Minu ennustus on, et nagu 20 aastat tagasi, nii ei oska Savisaar nüüdki ­õigel ajal võimust lahti lasta ja võtab endalt võimalused, mida õigeaegne loobumine talle pakub.