Taavi Veskimägi

FOTO: Peeter Langovits

Gaasi toimiv konkurentsiturg pole meil enam utoopia. Selleks tuleb astuda mitu sammu, esmalt tähendab see aga gaasi põhivõrgu eraldamist Gazpromi tütarettevõttest Eesti Gaas, kirjutab Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi.

Kui valitsus kolm aastat tagasi taotles erandit, et mitte arendada Eesti gaasiturgu Euroopas kokku lepitud põhimõtete järgi, oli globaalne gaasimaailm teistsugune. Valitsevaks arusaamaks oli jätkuvalt gaasi osakaalu vähendamine Eesti energeetikas, mida demonstreerib ilmekalt gaasitarbimise vähenemine viimasest kümnendist. Sellest lähtuvalt ei olnud mingit mõtet kulutada energiat gaasituru arendamisele. Argumendid seesuguse lähenemise taga olid asjakohased: üks gaasitarnija, üks tarneahel.

Usun meie poliitikute valmisolekut jätkata tollase poliitilise kursiga. Gaasi kasutamise laienemist Eestis on võimalik aktsepteerida ainult juhul, kui meil on Gazpromist sõltumatu gaasi põhivõrguhaldur, gaasimüüjate ja tarneahelate mitmekesisus.

Jälgige gaasialaseid arenguid ja asjaosaliste kommentaare Venemaa vastavates suhetes Ukraina ja Valgevenega. Näeme kestvat paradigmat, kus gaasimajandus on allutatud poliitilistele huvidele. Kas keegi kujutab ainuüksi nende näidete valguses ette, et me saaksime muuta käsitlust gaasi osast Eesti energeetikas, kui Gazprom arendab Eesti gaasimajandust gaasi põhivõrgu omandi kaudu?

Seega – kui miski ei muutu Eesti gaasituru olemuses, tuleb hoida praegust kurssi gaasi osakaalu jätkuvale vähendamisele. See on meie riigi õigus ja üks tõenäoline arengutee. Meil ei ole gaasisõltuvust.

Samas on globaalselt palju muutunud ja Eesti võiks mitmete ühenduste, mitmete tarnijate ja sõltumatu põhivõrgu juures saada gaasi kasutamisest kasu ühiskonnana. Ja kui kolm aastat tagasi tundus lootusetu siin maanurgas välja kujundada gaasi toimiv konkurentsiturg, siis praegu see enam nii lootusetu ei tundu.

Globaalne gaasiturg on kiirelt arenenud tänu mittekonventsionaalse, sealhulgas eelkõige kildagaasi kiirele kasutuselevõtmisele, veeldatud gaasi transpordivõimaluste avardumisele, gaasi kasutamise atraktiivsusele tulenevalt vähesest CO2 emissioonist jne.

Eesti ühiskonnal on võimalik saada nendest arengutest sotsiaal-majanduslikku kasu ja sellepärast ongi minu hinnangul valitsus võtnud ette initsiatiivi astuda samme Eesti gaasituru arendamiseks.
Gaasituru arendamisel Eestis tuleb ellu viia teatud tegevused.

Esimene samm selles laiemas tegevuste paketis on gaasi põhivõrgu täielik omandiline eraldamine Gazpromi tütarettevõttest Eesti Gaas. Põhivõrk peab nii olema kui näima sõltumatu. Turuosalise ja põhivõrgu vahel peab olema niinimetatud Hiina müür.

Euroopa Liidu maagaasi siseturu direktiivi preambul sõnastab: «Kui võrke ei eraldata tegelikult tootmis- ja tarnetegevustest («tegelik eraldamine»), on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel puudub ka stiimul oma võrkudesse piisavalt investeerida.»

See on täpselt Eesti olukord ning samale seisukohale on oma 2009. aasta aruandes elektri- ja gaasituru kohta asunud ka konkurentsiamet.

Kõlanud on väide, et Eesti Gaas ei ole kuidagi gaasituru arengut takistanud. Jumal hoidku sellise olukorra eest. Küsimus ei ole takistamises, vaid selles, kas põhivõrgu omanik on muutuste vedur, eestvedaja või seal passiivne osaleja. Just iseseisev põhivõrguhaldur peab paljuski ülejäänud gaasituru arendamise paketi ja tegevused välja töötama ning ellu viima. Seetõttu tuleb see samm astuda esimesena.

Paljuski taandub eelnev käsitlusele põhivõrguettevõtja rollist riigi energia­varustuskindluse tagamisel. Senine praktika nii Eestis kui Euroopas näitab, et olemuslikult väga monopoolsete valdkondade üle kontrolli saavutamiseks jääb riigi tavapärasest regulaatori positsioonist väheseks ja efektiivseid energiaturgusid on võimalik tagada, kui nii regulaator kui põhivõrguettevõtja lähtuvad oma tegevuses eelkõige laiemast avalikust huvist.

Põhivõrkude lahutamine Eestis müügi- ja tootmistegevusest saab olla efektiivne ainult siis, kui tekkiv iseseisev ettevõte täidab ilma otsese turuhuvita kombineeritult nii avalikke kui ka eraõiguslikke ülesandeid.

Tarbija makstava võrgutasu suurusel ei ole gaasivõrgu omandiga mingit seost. Võrgutasu tõusuga omandilise eristamise tõttu inimesi hirmutada on kohatu. Konkurentsiameti poolt 100 protsenti reguleeritud võrgutasu põhineb lihtsal mudelil, mille kohaselt arvutatakse ettevõtja põhjendatud tulukus konkurentsiameti enda fikseeritud kaalutud keskmise kapitali hinna ja reguleeritud varade korrutisena.

Võrgutasu tõstavad investeeringud, mis on vajalikud turu arendamiseks ja varustuskindluse suurendamiseks. Ja sellised investeeringud on tarbijale kasulikud. Praegu moodustab gaasi põhivõrgutasu keskmiselt alla kolme protsendi gaasi lõpphinnast. Näiteks 120 miljoni kroonine investeering veeldatud gaasi terminali, mis looks alternatiivse tarneahela, tõstaks gaasi hinda kaks protsenti.

Kui meil tänu sellele on tugevam läbirääkimiste jõud 2015. aastal, kui kehtiv gaasiostu leping Gazpromiga saab läbi, ning me saame kas või viis protsenti gaasi hinda alla, on tarbija juba võitnud. Praegu kujuneb gaasi hind Gazpromi armust või hirmust ja me ei tea kunagi, kas see on tulevikus kõrge või madal.

Alternatiivideta jääb meile alati ainult «võta või jäta»-valik, mis ei saa riigi energiamajanduse arendamisel olla aktsepteeritav.

Keskse küsimusena gaasimajanduse arendamisel tuleb lahendada nõudluse-pakkumise-põhine muna-kana dilemma – pole nõudlust gaasi järele, pole huvilisi gaasi müüma, või teisalt gaasi vähene kasutamine, kuna varustuskindlus ja konkurents on puudulikud.

Selle dilemma lahendamiseks on vaja samaaegselt astuda põhjalikult läbi kaalutud samme nii maagaasile uute kasutusalade leidmiseks kui ka toetamaks alternatiivsete tarneahelate arendamist ja müüjate turule tulemist.

Parim lahendus selleks oleks Balti riikide ja Soome gaasiturgude ühendamine uue turumudeli põhiselt koos veeldatud gaasi terminali rajamisega kuhugi Soome lahe äärde koos Eesti-Soome ja Leedu-Poola gaasiühenduste ehitamisega.

Nende tegevuste tulemused peaks kindlustama gaasitarbijale alati parima hinna turul, kindlama tarne, laiema pakkumiste valiku ja kvaliteetsema teenuse. Kuna gaasituru arendamisest tõuseb tulu ka teistele olulistele sektoritele, nagu näiteks elektrimajandus ja transport, siis on kaudselt kasusaajateks suur osa Eesti majandusest.

Koos oma Euroopa Liidu naabritega on meie ees nii-öelda võimaluste ajaaken – soovi korral tuleb gaasituru arengut juhtida selliselt, et põhimõttelisemad otsused oleksid tehtud ja võimalusel ka rakendatud enne 2015. aastat, mil võib eeldada uutest allikatest nõudluse teket maagaasi järele ning ühtlasi uuendatakse lepingut Gazpromiga.