Aimar Altosaar: usaldamatus tapab

Aimar Altosaar, toimetaja Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Igapäevaelus ei pane me tähelegi, kui suur osa inimese elust põhineb usaldusel. Võiks öelda, et kui poleks usaldust liigikaaslaste vastu, elaksid inimesed siiani ahvikarjasarnaste kooslustena, kus kõik on omavahel veresugulased ning usalduse tagab vaid ühine kasvu- ja elukeskkond. Teine ahvikari on juba vaenlased ja ka inimesele bioloogiliselt kõige lähedasemate šimpanside hulgas on karjadevahelised taplused tavalised.

Ka inimesi on läbi ajaloo saatnud sõjad, kuid suur erinevus on see, et ahvid pole miljonite aastate pikkusest kogemusest midagi õppinud. Inimesed on aga kogu aeg püüdnud naabritega mingeid suhteid luua, siduda suguharusid omavahel hõimudeks, hõime riikideks ja riike suuremateks ühendusteks, kuni tänapäevaste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja.

Sugukonnast suuremate koosluste loomist on tavaliselt seletatud põllunduse ja käsitööoskuste arenguga, kuna siis on võimalik süvendada tööjaotust ja muuta majandust efektiivsemaks. Kuid vähem tähtis pole ka turvalisus, sest võõrad, keda kartma peab, jäävad siis kaugemale ning rünnakutele suudetakse paremini vastu seista.