Lauri Vahtre: liberalismi viletsusest

Ajaloolane Lauri Vahtre Foto: Tairo Lutter

Konservatiivsuse viletsusest on kuuldud juba omajagu. Seetõttu tahaks seekord rääkida liberalismi viletsusest.

Liberalismi viletsus seisneb lühidalt öeldes selles, et ta ei loo ise midagi, vaid üksnes võtab ära. See ei tähenda, nagu poleks liberalismi vaja. On ikka, isegi väga, nii nagu õunapuule on vaja aednikku, kes puud regulaarselt kärbiks. Vastasel korral puu metsistub ja vajub lõpuks iseenda raskuse all kokku. Õigesti lõigatud õunapuu kannab seevastu head vilja. Ta saab võimaluse küll kasvada ja kanda, kuid teda ka ohjeldatakse. Nii et ehkki liberalism midagi ei loo, vaid ainult võtab, loob ta võtteski ometi midagi uut – uuenenud ja parema olukorra, mis pikendab puu, see tähendab traditsioonist võrsuva kultuuri eluiga.

Ent kui me võrdleme puud ja aednikku, siis on ometi selge, et kui puu saab ilma aednikuta vähemalt mingi aja hakkama, siis aednik ilma puuta on täiesti mõttetu. See juhtub siis, kui ta puu nii ära kärbib, et enam midagi ei jäägi. Ei õunu, oksi ega tüve. Just sellisele olukorrale lähenedes tuleb liberalismi viletsus täie selgusega ilmsiks.

Paraku oleme me selle tunnistajad. Aednik on pügamisest sõltuvusse sattunud. Tegemist oleks nagu narkomaaniga, kes ei saa enam pidama, vaid peab purustama aina uusi tabusid ja kummutama aina uusi müüte, ning aina suuremas koguses. Lammutamine, purustamine ja kummutamine pakub  naudingut, vajadus kasvab pidevalt.