Juhtkiri ⟩ Ajakirjanduse vundament

Eesti ajalehed. Foto: Madis Veltman / Postimees

• Pressinõukogul lahendas sel nädalal 1000. kaasuse
• Ajakirjanduse eneseregulatsioon toimub nõukogu kaudu
• Organisatsioon aitab hoida ajakirjanduse ausat kuvandit

Sel nädalal lahendas Pressinõukogu oma ajaloo 1000. kaasuse, kui leidis, et süüdistatav ajaleht ei rikkunud kaebaja argumentidest hoolimata ajakirjanduseetikat. 18 aastat ja kolm kuud tegutsenud ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ on teinud erinevaid otsuseid, mida nii süüdistatavad ajakirjanikud kui ka toimetused ootavad ärevusega.

Kellele ikka meeldiks süüdi jääda ajakirjanduse alusdokumendi, Eesti ajakirjanduseetika koodeksi rikkumises ehk siis mitte väärida ausa ajakirjaniku nime.

Pressinõukogu annab oma autoriteetse hinnangu kõigile kaebajatele, kes tunnevad, et meedia on neile oma tegevusega liiga teinud. Ühest küljest pakkudes ebaõiglaselt meedia küüsi jäänutele lohutust ja teisest küljest tehes ka ajakirjanike tööle kvaliteedikontrolli, juhuks kui negatiivset tähelepanu pälvinutel on okas hinge jäänud. Arvestades meedia kriitilist loomust, on pinged info esitamise viisi üle kerged tekkima. Samas 1000 juhtu 18 aasta jooksul teeb vaid keskmiselt 55 juhtumit aastas, mis pole plahvatuslikult kasvanud info hulka arvestades just väga suur arv. Taunivaid ja õigeks mõistvaid otsuseid on peaaegu pooleks. Teisalt, eks ole iga eksimus seda puudutanud inimesele liiga palju.

Mille vastu kõige sagedamini eksitakse? Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda infot teada. Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad.

Kui toimetus ei suuda eetilistes küsimustes õigeid otsuseid langetada, siis laiem ring selliste teemadega kokku puutunud asjatundjaid ehk Pressinõukogu aitab eetikaseierit õiges suunas nihutada.

Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel infol. Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle võimaluse korral pakkuda kommentaari võimalust samas numbris või saates. Fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saate­tutvustused ei või auditooriumi eksitada.

Kui inimesed tunnevad oma õigusi ja ajakirjanikud oma eetikakoodeksit, siis kaovad ka alusetult esitatud süüdistused, et ajakirjandus on alla käinud, valetav ja kallutatud. Kõigil pettunutel on lihtne ja kiire viis tänu ajakirjanduse eneseregulatsioonile oma õiguses veenduda.

Viimastel nädalatel on ajakirjanduseetika taas päevakorda tõusnud, kui meediaeksperdid on analüüsinud ajakirjanike paljastusi haridusminister Mailis Repsi taunimisväärse tegevusega riigivara kasutamisel. Minister astus skandaali tõttu tagasi. Ajakirjanduse eetikakoodeksit püüti esile tõsta justkui ministri taunitava tegevuse varjamiseks.

Ajakirjanduse üks olulisi rolle ongi riigivõimu tegevuse kontroll ning võimalikele korruptsioonijuhtumitele või eetiliselt küsitavale käitumisele tähelepanu juhtida. Seda ajakirjanduseetikast kinni pidades. Kui toimetus ei suuda eetilistes küsimustes õigeid otsuseid langetada, siis laiem ring selliste teemadega kokku puutunud asjatundjaid ehk Pressinõukogu aitab eetikaseierit õiges suunas nihutada. Selleks et ajakirjandusel säiliks võimalus oma keerulist tööd ausa ja usutava kuvandiga teha.