Mari Saat: ei näe süüd?

Mari Saat Foto: Erakogu

Elu – või korravalvuri tegutsemine? – on muutunud ootamatult kiireks ja karmiks: vaevalt hakkab minusugune väikene kodanik toibuma elamislubade skandaalist, kui juba koogitseb seadusesõrm riigikogulaste seast välja uued pahatikud.

Elamislubadega äritsesid, kui õigesti mäletan, isamaalised respublikaanid? Värsked paharetid on keskerakondlaste seast. Mis oli erinevat parteide reageerimisel: elamislubade skandaali puhul distantseeris partei end kiiresti pahategijaist. Kähku ja otsustavalt tehti rahvale selgeks, et  X ja Y tegutsesid partei teadmata ja partei mõistab nende tegevuse hukka.

Võib-olla seepärast see skandaal partei mainet eriti ei kahjustanud: on ju arusaadav, et parematestki peredest sirgub kurikaelu ja mitte pere ei vastuta nende pahategude eest, vaid ikka nemad ise (ei ela me ju Vana-Hiinas, kus kurjategijaga koos mõisteti surma ka tema isa ja vahel kogu perekond).

Keskerakonna reageering oli aga ühine suur solvumine (vähemalt nii kõlas see Kadri Simsoni esimeses avalduses): kuna prokurör kohe konkreetseid nimesid ei esita, siis oleme kõik kahtlusalused, pealegi mingi naeruväärse summa – 500 euro pärast... Kui aga loogiliselt mõelda, siis ei ole ju uurijal ja süüdistajal võimalik öelda välja rohkem, kui on kindlalt teada – esiteks võiks seda hiljem tõlgendada laimuna (kui süüdistus ei leia kinnitust); teiseks võiks see uuringu ohtu seada.

Mida ühist tundus mõlema partei esindajate kommentaarides – esimese ehmatusega püüti ikka pugeda suure JOKKi selja taha. Eriti võhiklikult mõjus kolmapäevaõhtune Priit Toobali telekommentaar: «Ma ei näe endal süüd, sest need kirjad olid lihtsalt minu kabinetis, aga ma ei kasutanud neid…»

Mina, kes ma olen seadusetundmises võhik, ei pruugi teada, kas võõraste kirjade varastamine on seaduslik või mitte. Aga kui sellise teo ebaseaduslikkust mulle eelnevas kommentaaris selgitatakse (vt näiteks riigiprokuröri kommentaarid), saan ma ju loogiliselt järeldada, et ka nende kirjade oma valduses hoidmine – olles ise täiesti teadlik, et need on varastatud – on kuriteole kaasa aitamine ja seega omakorda kuritegu: kui varas palub sul varastatud autot varjul hoida, kas sa ei näe siis endal kaassüüd selle auto varguses? Või kui narkoärikas hoiab sinu kaasteadmisel sinu kapis oma oopiuminutsu – kas sa ei ole siis osaline narkokuriteos?

Lisaks tundub kohatu kuulda riigikogulaste suust otseselt või kaudselt seda kulunud väljendit «JOKK». Säärane suhtumine, et kui sa tegutsed seaduskuulekalt, siis on kõik OK, on laialt levinud arusaam tavaõigusmaa  USA tavakodanike (siiski mitte seaduseloojate) hulgas.

Kodanik arutleb seal  nii: kuna meie demokraatlikult valitud valitsejad on kujundanud  seaduse vastavalt meie ühiskonna moraalsetele tõekspidamistele, siis ma käitungi eetiliselt, kui ei riku seadust. Seaduselooja (meil siis riigikogulane) ise ei saa aga piirduda sellise arutlusega: ta ju teab hästi, et seadus ei ole kunagi laitmatult täiuslik, ilmselge dogma. Kui see nii oleks, poleks vaja seadust alatasa parandada. Seetõttu peaks seaduse­looja olema valvas, kui ta oma käitumist peab põhjendama. Ei aita sellest, kui ta ütleb: «... Ma endal süüd ei tunne. Eesti Vabariigis saab süüd mõista üksnes kohus... »

 Seaduselooja peaks olema võimeline põhjendama oma käitumist mitte ainult vastavalt seaduseparagrahvile, vaid ka vastavalt eetilistele alustele, millele tema kujundatud seadus tugineb. Seadusloomes mitte täiesti võhiklik seaduselooja peaks teadma, et seaduse kujundamisel tuginetakse demokraatlikus ühiskonnas ikka kahele printsiibile: üldisele hüvele (see on siis utilitaarne lähenemine) ja õiguse, õigluse, aususe-tõesuse-austuse põhimõtetele (deontoloogiline lähenemine).

Isegi kui inimene on eetiliselt tõesti täiesti harimatu, kombineerib ta oma moraalikaalutlustes intuitiivselt neid kaht põhimõtet; häda on vaid selles, et kaalutleda suudab ta enamasti ainult enda huvide piires, n-ö oma mätta otsast. Riigikogulane peaks suutma kaalutleda ühishuvidest lähtuvalt ja suutma hinnata oma tegusid kõrvalt. Aga seda soovida on vist liig?