Valdur Mikita FOTO: Peeter Laurits

Postimees avaldab ajakirjas Akadeemia ilmunud Valdur Mikita essee, mis põhineb 10. oktoobril 2020 Tallinnas Eesti Kultuuri Koja aastakonverentsil «Kultuur kui kapital» peetud ettekandel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Veel 200 aastat tagasi mahtus inimese elu Eesti külas ära 10 ruutkilomeetri sisse. Suurem osa meie esivanematest ei reisinud elu jooksul kaugemale kui viis kilomeetrit. Selle sõõri sisse jäid kodutalu, mõis, kirikuaed ja kalmistu. Ometi imetleme nende inimeste loodud rahvalaule ja eluvaadet. Kultuur on maakera vertikaalne mõõde, omamoodi vapustav teadmine, et taeva suurus ei sõltu krundi pindalast.

Sel kevadel olime äkki tagasi selles kitsukeses maailmas — sunnismaisuse tingimustes, mille kehtestas väikest kasvu kuri mõisnik nimega Koroona. Kapitalistlik ühiskonnakord asendus viirusliku korraga ja inimesed leidsid end taas väga väikeselt maalapilt, oma koduõuest. Koduõu sai äkki tähtsaks.