Akadeemia kirjutab ⟩ Elu väärtus ja männiriisika tintinnabuli

Suitsusaun, männiriisikad ja puuriit on justkui eesti eluvaate tintinnabuli. Foto: Laura Oks

Küsimus, millist patsienti ravida, kui ühele intensiivravikohale on mitu abivajajat oli kevadel ja võib ka sel talvel muutuda täiesti praktiliseks küsimuseks. Vastus sellele ei ole ühene. Nagu pole ühene ka piir, kust alates võib ühiskonda pidada avatuks või suletuks. Ajakirja Akadeemia novembriku numbris avaldatud artiklitest ja esseedest annab ülevaateajakirja tegevtoimetaja Indrek Ude.

Oletagem, et haiglasse toodi kaks patsienti, kuid vaba on vaid üks voodi või et elustamiseks on aega ja vahendeid ainult ühe patsiendi jaoks. Edasi oletagem, et üks neist on üks sõpradeta, üksi elav 70-aastane leskmees ja teine 40-aastane ema, kel on kolm last, abikaasa ja paljutõotav karjäär. Küllap arvavad paljud, et esimesel juhul tuleks eelistus anda noorele emale, mitte vanale sõpradeta leskmehele, ja et see otsus oleks ilmselgelt õige. 

Seevastu John Harris (tlk Kalle Hein) teeb essees «Elu väärtus» selgeks, et vanuselise diskrimineerimise vastane argument eitab jäägitult vanuse või oodatava eluea kui kriteeriumi asjakohasust. On ju selge, et me ei tea oma surmakuupäeva, ja seega on igaühel tema allesjäänud elu määramatu kestusega. Aga isegi kui ma kindla peale tean, et mul on väga vähe elada, võib see aeg, ükskõik kui lühike, mulle väga kallis olla. Kallis just sellepärast, et see on ainus aeg, mis mulle veel jäänud on, ja seetõttu täpselt sama kallis nagu teile teie allesjäänud aeg.