Videoläkitus peaministrile ⟩ Sander Punamäe: kuhu jäi lubatud hooliv riik?

Mart Helme valitsusest lahkumisega leiti üles Jüri Ratase punane joon: USA kui meie olulisima liitlasriigi järgmist presidenti sõimata ei tohi. Aga sama selgeks sai sellega ka see, mida Ratase meeskonna liikmed täna teha tohivad nii, et midagi juhtu: alavääristada, naeruvääristada, ühiskonda lõhkuda, solvata, alandada meie oma inimesi, ütleb ajakirjanik Sander Punamäe.

«Head Eestimaa inimesed. Valimisvõitlus ei tohi olla räpane. Konkureerima peavad ideed, kuidas Eesti elu edasi viia,» lubasid Sa 2019. märtsis enne valimispäeva.

Hea Jüri, ka mina tahtsin, et Eesti elu edasi läheks. Mulle meeldis idee hoolivast Eestist, kus riigi juhid seisavad iga inimese eest. Aga tundub, et kõik selles kampaaniavideos oli jama.

Sest valimisvõitlusest rääkimata on räpaseks muutunud ka meie sisepoliitika. Sinu valitsemise taktikepi all külvatakse ühiskonnas segadust, hirmutatakse – mitte ainult enam mustanahaliste invasiooniga, vaid meie enda Eesti inimestega. 

Lubasid, et Sinu juhtimisel ei jäeta kõrvale neid, kes tegelikult tuge vajavad, sõltumata tema soost, vanusest või sissetulekust, rahvusest või elukohast. Samas oleme pöördumas hämaratesse aastatesse, kus riik suhtus inimestesse ebavõrdselt, naiste rolli ühiskonnas nähti eeskätt iibe tõstjana ja riigijuhid ise õõnestasid rahvustunnet. Tagasi nõukaaega, kui geid pidid kohtuma salaja ja nende abiellumise võimalusest ei julgetud isegi unistada. Nende inimeste eest sa ju ei seisa, vaid tegeled nende tümitamisega. Selle asemel, et tegeleda regionaalse ebavõrdsuse ja ligi 300 000 suhtelises vaesuses elava inimese probleemidega.

Juba valitsuse esimesel pressikonverentsil kutsus Mart Helme president Kersti Kaljulaidi emotsionaalselt ülesköetud naiseks, luues fooni kõigele järgnevale. Tugeva riigi asemel on meil valitsus, kes kuulutab, kuidas Tallinna Ülikoolis koolitatakse hobusevargaid. Kas tõesti peame veel kaks ja pool aastat taluma riigiaparaadi usaldusväärsuse õõnestamist? 

Sa tead väga hästi, kelle huve teenivad mõttekäigud, kuidas laulev revolutsioon oli massihüsteeria, et Eesti valimissüsteem pole usaldusväärne, kuidas tegelikult juhib meid mingisugune salapärane süvariik. Miks sa lood riiki, kus inimesed üksteist ei usalda?

Pole mõtet öelda, et nemad tegid. See on Sinu meeskond, keda sa juhid ja kui Sina seda ei tolereeriks, lõppeks ka taoline räuskamine. Iga järgneva «valitsuskriisiga» aetakse inimesi rohkem tülli ja tõenäosus, et keegi kuskil selle eest, kes ta on, tappa saab, kasvab, sest sõnades on vägivald teie eeskujul ammu alanud. Ajaloost on teada, et hirm on autokraatliku, mitte demokraatliku ühiskonna liim.  

Jah, Mart Helme on valitsusest läinud ja nüüd on leitud üles Sinu punane joon: USA, kui meie olulisima liitlasriigi järgmist presidenti sõimata ei tohi. Aga sama selgeks sai sellega ka see, mida Sinu meeskonna liikmed täna teha tohivad nii, et midagi juhtu: alavääristada, naeruvääristada, ühiskonda lõhkuda, solvata, alandada – meie oma inimesi.  

Reeglid on poliitikutele nüüd selged ja nii siis hakkabki olema. Mida muud oodata referendumist, kus enamus pannakse otsustama vähemuse õiguste üle. Aktsepteerides valitsuses inimesi, kes pidevalt homoteerullist ja homopropagandast räägivad, tunnistad ka Sina, et homoseksuaalsus on nakkav. Jüri Ratas, sa lubasid olla minu peaminister, kes ehitab hoolivat riiki. Ja enam sa isegi ei vabanda, vaid ütled, et jääd eriarvamusele.