Tohutu hulk inimesi, olgu nad kellegi (sageli isegi mitte iseenda) nägemuses liberaalid või konservatiivid, on iseenda asemel ametis sellega, kuidas teised elama peaks. Me kõik oleme liiga ametis sellega, kuidas teiste maailma «parandada»» selle arvelt, mis sünnib oma kodus.
Seda, et sõna on vaba, aga sellel pole ka väga suurt kaalu, hakkasin tundma ajakirjanikuna aastaid tagasi. Postimees nõudis kord ühelt ja kord teiselt poliitikult vastutuse võtmist, sageli sõnade pärast. Aga mingil põhjusel jäi reaktsioon sellele nõudmisele tagasihoidlikuks. Ka Postimehe nõudmine jäi sõnadeks, mis üsna pea unustati. Nõudja ise ka unustas. Neid nõudmisi sai ju ka üsna palju, eriti peale seda, kui poliitikud avastasid sotsiaalmeedia.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445994t1hce2f.jpg)