Küsida nõu? Näiteks Jaroslav Hašeki romaanis «Vahva sõdur Švejkist» otsustasid paar meest hakata karsklasteks, aga ei teadnud, mida karsklased üldse joovad. Nemad küsisid kõrtsmikult. Lõpptulemus oli, et pärast kümnenda pudeli karsklastele mõeldud tikriveini alla kummutamist läks madinaks ja nad lõhkusid ära kogu kõrtsi sisustuse. Nõu küsimisega tasub olla valiv, võiks moraliseerida, aga siis oleme jälle alguses tagasi, sest nõunikku valida ka ei oska.
Rahustuseks: kui uus ilmakodanik pärast kuudepikkust ootamist oma silmnägu näitab ja siputama hakkab, pole ei enese rolli üle muretsemiseks ega põlve otsas filosofeerimiseks enam aega ega õigupoolest vajadustki. Elu ise avab end meie ees. Avastame, et on vähe põnevamaid asju kui jälgida omaenda järeltulija arengut ja olemist. Klassikaline küsimus «mida teha?» ei vaeva nii palju, kui sul on konkreetsed ülesanded, mida sa tegemata ei jäta.
Ongi käes uus olemine, mille keskpunkt pole enam sa ise, vaid hoopis sinu järeltulija. Venitatud teismelise elu saab läbi nii meeste kui ka naiste jaoks. Nüüd ollakse koos. Nii ärevuses kui ka hooles.
Isa seevastu teab, et kõik inimesed maailmas pole head, et öös on ohte. Maailma avastamise ja turvalisuse dilemma ilmutab end igas perekonnas, vältimatult.
Siiski on klišeeks muutunud ütluses «laps on mehe isa» tõtt rohkem kui sendi eest. Juba pikki aastakümneid on üheselt tõendatud vastuseta palgalõhe küsimus. Miks on nii, et isad teenivad rohkem kui ülejäänud mehed? Darwinlikku sorti vastus oleks, et naised valivad oma laste isadeks võimekamad. Teine, ehkki eelmist mitte sugugi välistav seletus on, et isaks saades hakkavad mehed rohkem pingutama. Räägitagu mida tahes, leiva lauale toomine ongi isa roll? Hällilaps ei künna põldu ega vaeva oma pead imelikus idufirmas.