Anvar Samost: raske on olla inimene

Anvar Samost Foto: SCANPIX

John Lucas kirjutab demokraatiast, selle vastuoludest. Tahan eraldi osutada ühele küsimusele, millest ta korraks juttu teeb. Kas meile parimana tunduv ühiskonnakorraldus on asi, mille levitamise nimel tasub sõda pidada? See küsimus on ka Eesti jaoks oluline.

Arkadi ja Boriss Strugatski on mitukümmend aastat tagasi kirjutanud väga hea raamatu, mis vääriks kordustrükki – ja mitte ainult eesti keeles. Autorite paarile omaselt on ulmejutu vormis esitatud mitu suurt küsimust inimese loomuse kohta.

Lühidalt – on kauge tulevik. Maal elavad inimesed on õnnelikud, targad, ausad ja head. Nad reisivad teistesse galaktikatesse ning on mitmetelt planeetidelt leidnud mitte ainult elu, vaid inimkondi, samasuguseid nagu Maal, kuid erinevatel ajaloolise arengu astmetel. Mõni on keskajas, mõni teeb läbi meie 20. sajandi analoogi.

Targad tulevikuinimesed ei sekku, ei anna tulekust teada, ei ürita keskajast nii-öelda liberaalset demokraatiat teha. Nad saadavad siiski igale planeedile vaatlejaid, kes jälgivad sealsete ühiskondade tavaliste liikmetena piinavalt aeglast teekonda paremasse tulevikku, kus kõik on õnnelikud, võrdsed, targad.

Paraku ei suuda head inimesed tihti rahulikult vaadelda piinamist, orjapidamist, sõdu, ebaõiglust, viletsust, alatust, lootusetust. Nad on üliinimesed, kuid just sellepärast ei pea nad vastu.

Näiliselt piisab ju nii vähesest, et inimesi õnnelikuks teha. Kiire talupoegade ülestõus. Atentaat diktaatorile. Geniaalse teadlase imeline pääsemine võllast. Vaatlejad saadavad miljonite valgusaastate kaugusel oleva Maa juhtimiskeskuse kuradile ja teevad parimast äratundmisest lähtudes need lihtsad sammud. Järgneb ränk pettumus.

Ülestõus toob uued diktaatorid, viletsus jagatakse ümber senisest hullemal viisil. Võrdsust tõotanud mässulistest saavad teaduse tagakiusajad. Lõpuks saadab keskus välja päästeoperatsiooni, kes ajalugu kiirendama asunud üliinimese laibakuhja alt välja kaevab ja Maale tagasi toob.

Strugatskid on oma raamatu pealkirjaks pannud «Raske on olla jumal». Keskaegse inimese vaatenurgast oleme sama hästi kui jumalad ka meie. Paraku ei ole inimestel jumalikku kannatust ja ükskõiksust, et sajandeid oodata, kuni kõik inimesed õnnelikuks ja vabaks saavad.