John Lucas: poolihääli demokraatia kiituseks

Foto: Corbis/Scanpix

Kui me tahame demokraatiat tõsiselt kaitsta, tuleb meil rahvast käsitleda üksikisikutena, ja kuigi see, mida rahvas kollektiivselt tahab, on oluline, on samal ajal oluline seegi, mida tahavad üksikisikud, mõnes küsimuses ehk olulisemgi, kirjutab filosoof John Lucas.
 

Demokraatia on sattunud rünnaku alla. Peaaegu kõik režiimid kuulutavad ennast demokraatlikuks, isegi kõige türanlikumad, mille loomupärane tulem on see, et niisuguste režiimide ilmsed puudused rüvetavad nimetust, mille nad on endale võtnud. Kes ikka suudaks rõõmustada Saksa Demokraatliku Vabariigi üle?

Osaliselt on see Teise maailmasõja tagajärg. Toona oli Suur­britannial ja Ameerika Ühendriikidel mõistlik esitada ennast võitluses natsismi vastu demokraatiana (ja pöörata silmad kõrvale Nõukogude Venemaa totalitarismilt), laskumata põhjalikku analüüsi, millised täpselt on nende valitsemissüsteemi demokraatlikud elemendid ja millised tulenevad pikast konstitutsionalismi ja õigusriigi traditsioonist. Ent tänapäeval on sellist eritlust juba vaja.

Churchilli sõnad, mille kohaselt demokraatia on kõigist halbadest variantidest parim, ei veena, kui just ei võeta ette nende teiste variantide korralikku kaalumist. Ameeriklased, kes heidavad pilgu tagasi enda põhiseaduse loomise aega, teavad vägagi hästi, et paljud riigiasutajad umbusaldasid demokraatiat ja lõid põhiseaduse sellisena, et sellega kaasnevaid ohte oleks võimalik vältida.

Kuid demokraatial on oma tõelised hüved. See annab väärtuse kõigile valijatele, lubab neil ennast oma maaga samastada, tunda, et nad teevad midagi, mida nad tahavad teha. Samuti lubab see iseäralikult hästi rahumeelsel viisil valitsust vahetada. Churchilli asemele oli võimalik valida keegi teine.

Ameeriklased võivad olla presidendivalimiste ajal üksteise küljes karvupidi kinni, aga ometi tunnistavad valimiste tulemust. Kui seda põhimõtet oleks järgitud, poleks keegi pidanud araabia kevade ajal surema, sest lihtne häälte ülelugemine oleks selgitanud, kas protestijad on pelgalt vähemus, nagu väitis režiim, või  on neil tõepoolest nii suur avalikkuse toetus, nagu väitsid nad ise.

Need ei ole aga hüved iseeneses. Valitsuse mahahääletamine tähendab uue valitsuse üleshääletamist. Aga kas see muudab midagi paremaks? Valik on piiratud, tavaliselt kõigest kahe erakonna vahel. Tulijate ja minejate vahel hääletamine on valik duopoli tingimustes, milles kahel erakonnal on palju ühist. Valimissedelil pole rida «Ei ühegi eelneva poolt». Valimistel ei saa lihtsalt hääletada vastu: peab tingimata hääletama kellegi poolt.

Sageli on valijal valida kahe poliitilise eliidi liikme vahel, kes mõlemad järgivad pigem oma klassi kui nende poolt hääletanud inimeste huve. Üks Prantsuse vaatleja märkis kord, et sotsialistist parlamendiliikmel on rohkem ühist mittesotsialistist parlamendiliikmega kui neil mõlemal oma valijatega.

Ometi on valimised väärt värk. See näitab, et ollakse kodanik, kel on riigiasjus oma sõna öelda, mitte kõigest alam, keda võib kuidas tahes kohelda ja kellele kõigest öeldakse, mida ta peab tegema. Kui diskussiooni lõpuks ei teki konsensust, võime hääletada, mis annab igale inimesele võimaluse ennast väljendada, aga ainult küsimuses, mis tõstatati.

Sedamööda, kuidas valijate arv kasvab, kahaneb võimalus küsimust piiritleda. Seepärast ongi üldvalimistel väga piiratud valik. Suuruse ja sõnaõiguse pöördvõrdeline suhe on üldine.

Enamikus perekondades on kõigil sõnaõigus, vandekohtus on igal vandekohtunikul märkimisväärne mõju. Kahekümneliikmelises juhatuses või valitsuses on kõigil vähem mõju kui kaheteistliikmelises ja kui nende arv on juba kuuskümmend, on suurem osa võimu koondunud esimehe ja tema aparaadi kätte.

Kui kodanikud tahavad, et nende sõna tõepoolest maksaks, peab see kuuldavale tulema suhteliselt väikeste kogude kaudu: vandekohtud, vallavolikogud, kohalikud vabaühendused ja nii edasi, kus iga inimese hääl on kuulda ja arvestatav. Väike on ilus ja väike tähendab osalemist.

Hääleõigus on tore asi, aga sellest üksi ei piisa. Häda seisab selles, et hääle­õigus on ka teistel inimestel, kes võivad sind maha hääletada. Nad võivad arvata, et Juuli sobib mulle hästi ja ma peaksin temaga abielluma. Aga mina seda ei taha.

Ma võin küll leppida, et mõnes avalikus küsimuses – näiteks kas liituda Euroopa ühisturuga või mitte – jääb mu hääl vähemusse, aga ma ei saa kindlasti leppida, et mu naine pole see, keda ma ise tahan. (Loomulikult pole mul selleski täit sõnaõigust: Juulit võib ju kosida, aga võib ka korvi saada, sest temal on ju samasugune ­õigus «ei» öelda nagu mul endal. See, mida ma ihkan, pole ainuke arvesse minev hääl, vaid ühepoolne veto.)

Nii minul kui ka Juulil peab olema õigus öelda «ei» nendes asjades, mis iseäranis meid ennast puudutavad. Veto on tähtsamgi kui hääl ja kuigi hääletamine on hea asi, ei muuda see veel iseenesest valitsemissüsteemi demokraatiaks, mida me võiksime imetleda.

Pahatihti nimetavad türannid oma režiimi demokraatlikuks ja lavastavad sageli valimisigi. Viimasel poolsajandil välisriiki tunginud imperialistlikud jõud on ikka üritanud muuta neid läänelikuks demokraatiaks, kus peetakse tõelisi valimisi, ent tulemused on valmistanud pettumust ja kippunud kahtluse alla seadma üldse sissetungi vajalikkust. Õigesti iseloomustatud demokraatia taga ei seisa rohkem jumalikku õigust kui kuningatel.

Kui me tahame demokraatiat tõsiselt kaitsta, tuleb meil rahvast käsitleda üksikisikutena, ja kuigi see, mida rahvas kollektiivselt tahab, on oluline, on samal ajal oluline seegi, mida tahavad üksikisikud, mõnes küsimuses ehk olulisemgi. ­Õigusriik, elu austamine ja vabadus on esmatähtsad.

Tore, kui sind tunnistatakse riigiasjade osalisena, aga asja olemust silmas pidades peaks selline osalemine ette tulema vaid aeg-ajalt ja piiratult. Et üksikinimene saaks end teostada sotsiaalse olendina, peab tal olema teatav sõnaõigus väiksemates gruppides, kus tema hääl oleks kuulda ja sel oleks kaalu.

Ehkki valimised on omamoodi hääl, kui üldist kokkulepet ei õnnestu kuidagi saavutada, jääb see kõlama ainult siis, kui valitseb niisugune üldine atmosfäär, milles väärtustatakse konsensust ja võimaluse korral püüeldakse üksmeele poole, mille osapooled on valmis ära kuulama nende argumente, kes nendega ei nõustu, ja neile vastama – siis ja ainult siis on oma hääle andmisel tõepoolest tähendus.

John Randolph Lucas on Briti filosoof, Oxfordi ülikooli emeriitprofessor, Briti Akadeemia liige, 18 raamatu autor.