Olaf Suuder

FOTO: Mihkel Maripuu

Viimastel päevadel tähelepanu pälvinud dr Hasso Uuetoa lepingu ülesütlemine Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse poolt väljendab üksikisiku töövaidluse näitel mitmeid Eesti meditsiinisüsteemi olemuslikke probleeme.


On teatavat tüüpi suhteid, mis ei allu klassikalisele kliendi ja teenindaja mudelile. Nende hulka kuuluvad näiteks õpilase ja õpetaja, aga ka arsti ja patsiendi suhe. Need suhted sisaldavad lisaks majanduslikule kalkulatsioonile märksa keerulisemaid filosoofilisi ja inimlikke aspekte, mis muudab eriliseks ka arsti staatuse ning tema õigused ja kohustused.

Kui üks arst on teatud protseduuride valdamise osas sattunud monopoolsesse seisu, pole see kindlasti tema süü. Vältimatult tulevad selliste vaidluste puhul mängu isiklikud suhted – võib-olla oli Hasso Uuetoa oma positsiooni suhtes liiga enesekindel, aga tõenäoliselt tuleb sellisel juhul otsida viga süsteemist.

Võimalik, et ta on keeruline inimene, kes oli haiglajuhtidega teatud küsimustes liiga resoluutne. See, kas ta hakkab nüüd tööandja vastu protsessima, läheb reisima või kaks korda suurema palga eest Soome tööle, on tema asi.

Avaliku huvi seisukohalt oleme sunnitud tõdema, et meie kõigi raha eest ostetud aparatuur seisab ja sadakond haiget on ravimata.

Külma sõja tingimustes kaeti Eesti tiheda haiglavõrguga. Majad on suured, kuid oluline on, mida nende seinte vahel tehakse. Tallinnas asub mõne­kilomeetrise sõõri sees kolm suurhaiglat – kas nende juhtkonnad peaksid üritama saavutada täpselt sama kompetentsi kõigi protseduuride osas? Positiivne näide spetsialiseerumise võimalikkusest on ju PERHi põletuskeskus, mis teenindab raskemalt tuleõnnetuse kätte sattunuid üle terve Eesti.

Me elame maal, mille ühest otsast teise sõitmiseks ei kulu isegi kõige tavalisema autoga üle kuue tunni.

Pole kuigi uudne mõte, et nagu spetsialiseeruvad arstid, peaks seda tegema ka haiglad. Oleks absurdne, kui kõik perearstikeskused tegeleks kompuuter­tomograafiaga, kusjuures vahel ei lähe  aparatuuri aastate kaupa tarvis. Majanduslikult mõeldes tuleb odavam osta helikopter, et viia inimene niisuguse arsti juurde, kellel on suurem kogemus tomograafi pildi lugemisel ja kelle masinad on pidevas töös.

Kui näitleja annab etendusi võõra trupi koosseisus, lisatakse kavalehele tema koduteatri nimi – keegi ei kurda. Meedias töötab inimesi, kes valdavad nii kirja- kui kõnekunsti. Kui on vaja rääkida, lähevad nad raadiosse või televisiooni, kirjutamisvajaduse korral saadavad aga artikli ajalehele. Vastupidisel kombinatsioonil poleks mingit väljundit.

Ajakirjanikul on võimalus ka üldse mitte kirjutada ega rääkida, aga arst on kohustatud oma teadmisi ja oskusi kasutama. Kui ühes haiglas on võimalik elektrofüsioloogiliste meetoditega leevendada südame rütmihäireid ja teises neeruarterite denerveerimisega ­aidata vererõhuhaigeid ja seda kõike valdab antud metoodika juures  üksainus tohter, las ta ometi läheb vajadusel teisele poole tänavat ja teeb oma töö ära majas, kus vastav meeskond ja masinad on olemas.

Isegi kui me käsitleme haiglat kui halastamatult kasumile orienteeritud äriettevõtet, tekib küsimus, kas PERH kandis oma arsti kõrvalehüpete pärast majanduslikku kahju? Vaevalt. Küll aga on nüüd riivatud patsientide huve.

Võib-olla on dr Uuetoa juhtumi puhul põhjust tõsisemalt mõelda sellele, kumb on ülimuslik – kas tööleping või arstivanne. Ühiskonna küpsedes tuleb niisugune asi varem või hiljem selgeks mõelda ja vastavalt tehtud järeldustele kujundada ka töökeskkonda.

Hasso Uuetoa avalikkuse ette jõudnud konflikt oma tööandjaga on ilmekas näide ka sellest, kui palju oleks võimalik tulevikku suunatud ning kollegiaalse mõtlemise korral kulusid optimeerida ja inimesi hoida – seejuures nii arste, patsiente kui maksumaksjaid.

Autor on Kanal 2 uudistemagasini «Reporter» saatejuht.