Lugejate kirjad: möödasõidu ohutusest ja patuste poliitikute ümberkasvatamisest

Foto: SCANPIX

Mõrtsukad maanteedel?

Lepime kohe alguses kokku, et keegi ei lähe maan­teele ennast ega teisi tapma. Viimaste avariide valguses on oht, et avalikku arvamust on hakatud kallutama suunas, et igaüks, kes talvel möödasõidu ette võtab, on potentsiaalne mõrvar.

Seeme on langenud viljakasse pinnasesse ja üha sagedamini kohtabki tuledevilgutajaid ja signaalitajaid. Eriti kurioosne on, kui keegi püüab siis «heasoovlikult» takistada möödasõitu, mis tema arvates on ohtlik. Viimane tilk kannatuste karikasse oli kellegi soomlase tsiteerimine, kes heitis eestlastele ette rumalat kommet aeglasemast autost kohe mööda sõita.

Tahan öelda, et ainuke õige variant ongi aeglasest autost esimesel võimalusel mööda sõita, sest vastasel juhul hakkab tekkima aeglase auto taha kolonn ja sellest möödasõit on juba oluliselt ohtlikum. Pole meil kahjuks kommet hoida teeserva poole, et lihtsustada kiirema auto möödasõitu, ja ka suuremat pikivahet kolonnis ei hoita, et oleks möödasõidul koht tagasirivistuseks, kui ilmneb mingi takistus.

Sõitu aeglasema auto taga kümneid kilomeetreid saab endale lubada Soomes, kus iga paarikümne kilomeetri järel on möödasõidutaskud ja kus aeglasem sõitja ka ise otsib võimalusi kiiremaid endast mööda lasta.  

Kui me Tallinna-Tartu maanteed ei suuda neljarajaliseks ehitada, siis abiks oleks, kui vähemalt iga 20–30 kilomeetri järel oleks nelja-viiekilomeetrine tasku, kus lubatud maksimumkiirusega sõitjad saaksid mööduda aeglasematest liiklejatest.

Otsus möödasõiduks tuleb ikkagi vastu võtta nii, nagu liikluseeskiri seda ette näeb – tee, ilmastiku ja auto tehnilist seisukorda arvesse võttes ja kuivõrd möödasõit on üks ohtlikumaid manöövreid, siis ei tohiks juhte täiendavalt survestada süütundega, justkui teeksid nad midagi kriminaalset.

U. V.*
* autor on toimetusele teada

DASAdest ja (poliitilise) moraali kriisist

Olen sügavalt veendunud, et ükski Eestis tegutsev erakond ei ole tervikuna moraalitu ega pahasoovlik. Küll aga võib aeg-ajalt erakondade liikmete hulka kuuluvate kodanike «personaalses spektraalanalüüsis tuvastada põrsa molekule».

Ma ei mäleta, et ükski erakond oleks end (avalikult) puudutatuna tundnud, kui tema poolunustatud lihtliikme suhtes on mõnd karistusseadustiku sätet rakendatud. Avalikkuse tähelepanu all olijatega on teisiti: väidetavalt erakonnad ka «karistavad» oma liiget mingil pehmekarvalisel viisil (näpuvibutus, teine ametikoht jne). Kuna reaalsete karistusteni sageli ei jõuta, võiks rakendada hoopis sihipärast ümberkasvatamist.

Demokraatia Arendamise Sihtasutused (DASAd) võiksid oma põhikirja täiendada punktiga, mis on suunatud moraalitute erakonnaliikmete AVALIKU ümberkasvatamise korraldamisele.

Moraalitule erakonnaliikmele koostatakse avalik rehabilitatsiooniplaan, kus kavandatavad tegevused selgelt kirjas – valetamisest, varastamisest, nuhkimisest jne hoidumise programmid, psühholoogiline (või psühhiaatriline) nõustamine ja ravi, ühiskondlikult kasulikule tööle rakendamise programm, sotsiaalne rehabilitatsiooni programm jne.

Loomulikult järgneks programmi lõppedes tulemuste hindamine ja nende avalikustamine. Sellisel kujul oleks DASAdest kindlasti kasu ning nende tegevus oleks kas või osaliselt kooskõlas kaunikõlalise nimega.

Meris Tammik, Tartu