Vastuolulise, teravmeelse ja kohati ka salvava poliitikuna tuntust kogunud Euroopa Parlamendi uus president Martin Schulz (56) lubab oma võitluslikkuse nüüdsest väljapoole suunata. Europarlament peab saama liidus väljateenitult suurema sõnaõiguse ja kandepinna, kinnitas sakslane Strasbourgis antud intervjuus Inga Höglundile.
Mida ütlete kriitikutele, kelle arvates pole te võimeline olema kogu parlamendi president, kes kardavad, et isiklikud poliitilised vaated (Schulz oli sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni juht – toim) saadavad alati teie tegemisi?
Ütleksin neile, et nad eksivad. Olen vägagi võimeline olema kogu parlamendi president. Kunst, mida nüüd viljelema pean, peitub selles, et olla ühest küljest kõigi saadikute usaldusväärne esindaja ja samal ajal mitte loobuda oma poliitilisest identiteedist. Kuid sellega saan hakkama küll.
Kas muutute seeläbi ka mõõdukamaks ja leebemaks, nagu aasta eest ennustasite?
Olen väga leebe inimene. Võin nimetada isikuid, kes seda kinnitada võivad. Olen leebe inimene, kuid samal ajal olin poliitiliselt kirglik ja võitluslik saadik. Vaadake, modernse demokraatia probleem seisneb selles, et järjest rohkem öeldakse meile, et räägime kõik ühte ja sama. Et enam pole võimalik eristada, mis on vasak- või parempoolne, ning inimesed tunnistavad, et ei saa meist enam aru. Keel, mida räägime, pole arusaadav.
Mina kuulun nende hulka, kes ütlevad, et demokraatias on valijatel õigus aru saada, et see siin on seisukoht A ning see on seisukoht B. Selle juurde kuulub aga selgelt rääkimine. Seda ma ka teen. See pole just mingi populaarsust kasvatav programm, kuid on demokraatias vajalik.
Teiseks, üritan end väljendada selgelt ja arusaadavalt. Alati see ei õnnestu. On inimesi, kes ütlevad, et pead end nüüd lihtsamalt väljendama. Kuid enamasti, ning ütlen seda uhkusega, pole ma kohanud kedagi, kes pärast vestlust minuga ütleks mulle, et ma ei saanud nüüd aru, mida te tahate.
Kuid siiski, oma selge arvamusega kõiki esindada... Kas see on üldse võimalik?
Selge see. Esiteks peitub parlamendis rohkem kui vastu võetud otsused. Peale otsuste on ka parlamendi üldised suunad ja just neid suundi pean esindama ning seda väljapoole, 27 rahvusvalitsuse ees ja komisjoni ees.
Minu kogemus näitab, et tegemist on enesekindlate inimestega, kes leiavad osaliselt, et Euroopa Parlament ei esinda nende seisukohti. Nad võitlevad oma seisukohtade eest ning mina võitlen siis Euroopa Parlamendi seisukohtade eest.
Siiani üritasin muuta oma fraktsiooni (sotsiaaldemokraadid – toim) positsiooni Euroopa Parlamendi enamuse arvamuseks. Nüüd on mul teine ülesanne. See on kaitsta europarlamendi seisukohti teiste ees. Töö on küll teise sisuga, kuid teen seda samade meetoditega.
Kas ka sama kirglikult?
Jah, kindlasti. Ma ei saa ju end... Ma olen ju selline, nagu olen.
Võtate Euroopa Parlamendi üle raskel ajal. ELi juhitakse praegusel ajal pigem eriolukorras, kus teie sõnul otsustatakse kõik suletud uste taga. Mida saate teie teha, et parlamenti tugevdada, paremaks muuta? Praegu ei võeta parlamenti kuigi tõsiselt.
Tõepoolest, meil on probleem. Tegelik Euroopa Parlamendi võim ja mõju pole kooskõlas avalikkuse ettekujutusega parlamendi võimust. Minu eesmärk on seda muuta.
Täna (üleeile – toim) tegime esimese sammu õiges suunas. Tõsiasi, et Ungari menetlusi ja poliitikat, mis on tekitanud debati kõigis Euroopa riikides, arutatakse nüüd siin (Euroopa Parlamendis – toim) ja et Ungari peaminister tuleb siia, on selge signaal, et olen õigel teel.
Praegusel ajal otsivad Euroopa teemad endale õiget arutelukanalit. Igas riigis neid teemasid lahatakse, kuid igas riigis tajutakse ka, et sellest ei piisa, kui ainult seal sellest räägitakse. Vajame foorumit, kus arutletakse kõige üle üldisemas perspektiivis, ja Euroopa Parlament peab kujunema selleks foorumiks. Olen veendunud, et selle me ka saavutame.
Kuid laialt kritiseeritakse, et kõik on Saksamaa ja Prantsusmaa ehk Merkozy kontrolli all. Mida sellest arvate?
Juba kaks aastat elame kolmeks jagatud Euroopas. Meil on tegemist Saksa-Prantsuse juhtkonnaga, mida need riigid mõneti õigusega taotlevad, kuna nendelt pärineb üle 50 protsendi eurotsooni rahvamajanduse kogutoodangust (RKT). Sellest tekib loogiliselt soov juhtida.
Ütleksin, et sellest tulenevalt on lausa juhtimiskohustus, aga eelkõige on see vajadus, mida näeme.
Siis on meil ülejäänud eurotsoon ning ülejäänud Euroopa Liit, väga erilise kohaga Suurbritanniale. Seesugune olukord peidab endas suure lõhenemise ohtu ja tohutut rahulolematuse potentsiaali. Seda eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa valitsusjuhtide käitumise tõttu, kes üksteisega kuskil kohtuvad, olgu see siis rannas või Berliinis või Pariisis, lepivad omavahel kokku ja lisaks jätavad mulje, nagu oleks kõik muu vaid vormistamise küsimus. Euroopa ei hakka toimima, kui suured ja võimsad ütlevad teistele, et «teie peate nüüd nii tegema».
Aga ka fiskaalpakti puhul – kas parlament saab siin midagi teha?
Täna (üleeile – toim) saadeti meile viimane seaduseelnõu. Seal on taas omajagu muudatusettepanekuid parlamendilt. Kuid resolutsiooni, mille parlament täna enam kui 500 poolthäälega fraktsioonideüleselt vastu võttis, peaks nõukogu kahtlemata tõsiselt võtma.
Euroopa Parlament kujundas punased jooned ja nendest punastest joontest kinnipidamist kavatseb parlament nõuda. Me ei ratifitseeri seda, kuid üks parlamendi resolutsioon, mis ütleks fiskaalpaktile «ei» – selle mõju Euroopas kindlasti ei puuduks.
Kas fiskaalpakt võetakse 29. jaanuari ELi tippkohtumisel vastu?
Saksamaa käib sellega peale. Ma ei tea, kas see selleks hetkeks õnnestub. Tean tervet hulka valitsusi, kes on arvamusel, et seda pole tippkohtumise ajaks võimalik teha. Kuid samas olen tihti näinud, et lõpuks on vaatamata valitsustele, kes eelnevalt on väitnud, et neile ei sobi, ikkagi otsustatud.
Merkelit kritiseeritakse tema säästmise ja kokkuhoiu kinnisidee tõttu. Mis viiks Euroopa majanduse uuesti kasvule?
Mida praegu näeme, on tohutud maksukoormad, tohutud eelarveriskid, mille peavad kinni maksma tavalised maksumaksjad. Need, kes kriisi allika juures istusid – pangad, kindlustused, eriti spekulatsioonisektor, börsid, kes otsustavalt ka riikide võlad, riskid ja kahjumid üle võtsid ja ka nende kaaspõhjustajaks olid –, peaksid tagajärgede tasumisest ka osa võtma.
Kui ostate tomateid, siis maksate seitse protsenti käibemaksu. Kui aga ostate pangalt finantstoodet, tahame, et maksaksite vaid 0,05 protsenti käibemaksu. Ma ei leia, et selle muutmine oleks radikaalselt kommunistlik lähenemine. See tooks aastas sisse hinnanguliselt 40 miljardit eurot. Usun, et on oluline midagi ette võtta.
Teine kontseptsioon oli eurovõlakirjad. Saksamaa on praegu nii rikas, et investorid annavad raha veel lisaks, isegi kui intressid on negatiivsed. Samal ajal peavad mõned teised riigid maksma intresse seitse-kaheksa protsenti.
Ühtne investeering on kindlam. See viiks vähesel määral intresside tõusuni Saksamaa jaoks, kuid ühe riigi jaoks, millel riigilaenude osas intresse üldse polegi, pole see ju mingi probleem.
Miks seda siis ikkagi ei tehta? Kuna ideoloogilisel liinil ratsutav Merkeli koalitsioonipartner (liberaaldemokraatlik FDP – toim) usub, et nõnda suudab ta poliitiliselt ellu jääda. Arvan, et varem või hiljem hääletab Saksa valitsus eurovõlakirjade poolt.
Samas näeme, et valitsused on just finantstehingute tasustamiste ja eurovõlakirjade vastu. Soov seda muuta on ju veidi ebarealistlik? Mida saab Euroopa Parlament siin üldse teha?
Vaadake viimaseid kahte aastat, kuidas see kõik toimus. Asi algas märtsis-aprillis 2010: mitte ühtegi penni kreeklastele.
Kaks kuud hiljem: tohutult raha kreeklastele. Aga vaid piiratud ajaks... Kolm kuud hiljem: pidevalt. Aga ilma aluslepingu muutmiseta. Kolm kuud hiljem: lepingumuutus.
Seega midagi liigub, kuigi ikka liiga aeglaselt ja hilja. Kui täpsemalt vaatate, siis see surve, mis avalikkuse poolt tekkis, sai alguse peamiselt Euroopa Parlamendist ja tihtilugu ka komisjoni survel.
Milline näeb Euroopa välja viie aasta pärast? Kas see on mingisugune tuumik-Euroopa ja perifeeria riigid või liigub see siiski föderaalriigi poole?
Olen aus. Arvan, et sellele küsimusele pole praeguses olukorras võimalik vastata. Kõik on võimalik. Võitlus, mida siin vedada tahaksin, on kogu Euroopa eest, 27 liikmega Euroopa eest. Nende hulgas ka britid, keda samuti vajame.
Mind vaevab aga väga suur mure. Ühe Barack Obama kõne sisu – Austraalia riigivisiidil ütles ta, et oleme Vaikse ookeani rahvas. See oli retooriline lõpp-punkt juba kümme aastat kestnud arengule. Nimelt USA hoidumine Euroopast, üleatlandilistest prioriteetidest.
Kui Ameerika kongresmenidega, senaatoritega vestlete, kui Kongressi resolutsioone vaatate, siis USA on Euroopa maha kandnud, kuna arvab, et Euroopa lõpetab rea väikeste riikidena, Euroopal pole enam ambitsioonikaid eesmärke ja tal pole ka töövahendeid, et tal saaks olla ambitsioone.
Need 500 miljonit eurooplast 27 riigist, vaid kaheksa protsendiga maailma rahvastikust, kuid 30 protsenti maailma RKTst, võiksid olla üks majanduslik suurvõim. Reaalsus on aga, et nad lammutavad oma osasid. Sakslased laiutavad, kuna neil on 82 miljonit elanikku, aga näiteks ka Läti majandusminister usub, et saab rääkida strateegilisest partnerlusest Hiinaga.
Sellest ei pea muidugi sügavasse depressiooni langema, kui ameeriklased ütlevad, et nad on Vaikse ookeani rahvas, aga seda peab tõsiselt võtma, et konkurent ja võimalik oluline partner meid maha kannab.
Seetõttu olen ühise Euroopa poolt, tugeva ja koos töötava Euroopa poolt. Kuid ma ei välista seda, et on neid, kes tahavad minna oma rada. Siiani toimub selline illusioonide teater, nagu oleks rahvusriik piisavalt tugev, et 21. sajandi katsumustega üksinda toime tulla.
Martin Schulz
• Sündinud 20. detsembril 1955 Saksamaal Hehlrathis.
• Õppinud raamatuäri, töötanud raamatukauplustes ja kirjastustes, olnud raamatukaupluse omanik.
• Euroopa Parlamendi liige alates 1994. aastast; olnud SPD rühma esimees Euroopa Parlamendis (2000–2004); PSE fraktsiooni esimees (alates 2004).
• Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) liige, valitud erakonnas mitmele ametikohale; Würseleni linnapea (1987–1998); Sotsialistliku Internatsionaali aseesimees (alates 2004).
• Kaliningradi Riikliku Tehnikaülikooli audoktor (2009).