Raivo Vare: mida me võiks kriisist kaasa võtta?

Raivo Vare Foto: Tairo Lutter

Ettevõtja Raivo Vare kirjutab sellest, millised on ettevõtjate võimalused kriisist edukalt välja tulla.

Kas koroonakriisist on meil Eestis nii riigil kui ka ettevõtjatel midagi ka kõrva taha panna? Vastus on kindlalt «jah»!

Esiteks, maailm arenebki läbi kriiside. Just siis leiavad aset ja kinnistuvad suurimad muutused nii majanduses kui inimeste käitumises. Poliitikast rääkimata. Tegelikult saavad kriisides kiirenduse paljud trendid, mis olid juba ennegi olemas, aga mitte liiga jõuliselt esindatud.

Teiseks, tänaseks on meil selge, et viirusest vallandunu tekitas tugeva ja pretsedenditu majanduskriisi kogu maailmas. Maailmapanga arvates oma ulatuselt ja sügavauselt koguni neljanda alates 1870. aastast. Rängimad olid vaid mõlemat maailmasõda saatnud kaks majanduskriisi ja kurikuulus Suur Depressioon. Siit ka paiguti üpris sünged ennustused edasiste arengute suhtes, nagu näiteks Atlantic Council’i post-kriisi globaalsete arengute stsenaariumid, mille pealkirjad räägivad iseenda eest: «Allakägu suur kiirendus» (Great acceelrator Downwards), «Hiina esimeseks» (China First) ja «Uus renessanss» (New Reneissance), millest viimane põhineb laialdasel üleilmse koostöö tihenemisel, mida esialgu veel on raske uskuda.

Kolmandaks, me ei saa ometi olla nii rumalad, et laseksime korralikul kriisil lihtsalt raisku minna ja ei õpi sellest midagi. Riigikogu Arenguseire Keskuse äsjase raporti kohaselt on Eesti edasiste stsenaariumite jaoks olulisemateks arengutelgedeks kaks: Euroopa Liidu tihe ja tulemuslik koostöö uues globaalsete jõukeskuste konkurentsis ja meie osalemine selles ning kuivõrd suudetakse Euroopas ja konkreetselt Eestis arendada uuenduslikku taristut selle laiemas tähenduses. Just sinna tulekski suunata riigi jõupingutused, sest kui seda ei juhtu, siis Eesti majanduskasv ja tootlikkuse kasv pidurduvad, investeeringud uutesse taristu projektidesse, mis on eelduseks üldisele majandusarengule, jäävad tegemata, valitsema jääbki NIMBY elik mitte-minu-tagaaias-suhtumine, majandusliku heaolu kasv stagneerub ning võimust võtab tänaseks juba selgelt välja joonistuma kippuv nn. aeglase elamise mudel ühiskonnas. Mis omakorda kinnistab meie asetumist Euroopa perifeersesse vähemarenenud ja madalama heaoluga ääremaaks.