Lauri Vahtre: üllas nooruk Ahto ehk politruki lõrin

Lauri Vahtre Foto: Tairo Lutter

Ahto Lobjaka laimavad süüdistused rassismis osutavad suuremale ohule kui kellegi maine hävitamine, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. Selliste süüdistuste taga on soov kehtestada demokraatlike vabadusteta hirmuühiskond.

Kuulates viimast vestlussaadet Lobjakas vs Vooglaid valdasid mind vastuolulised tunded. Tervelt pool saatest oli pühendatud küsimusele, kas Lauri Vahtre on rassist või mitte. See saatepool kujunes raskeks katsumuseks tervele mõistusele. Varro Vooglaid oli ära tüdinenud Ahto Lobjaka sellesisulistest märkustest ja võttis teema üles, nõudes oponendilt selgitust, mis alus on tal selliseks väiteks. Paarikümneminutise heietamise järel selgus, et alust polegi, on vaid Ahto Lobjaka veendumus, et Vahtre on rassist, sellepärast et ta on rassist. Vastuväiteid kuulda ei võetud.

Mina ei pea ennast ühe kärkiva politruki ees õigustama. Kui Ahto Lobjakas mu laimamist ei jäta, pean ta ilmselt kohtusse kaebama, ehkki heameelega tegeleks muuga. Laimamine on Eestis seni veel keelatud, vähemalt sai see mu enda osalusel põhiseaduse teise peatükki sisse kirjutatud. Aga see selleks.

Kuid on ka publik, kelle hulgas võib-olla mõni arvab, et kus suitsu seal tuld, ja kui Vahtre just lausrassist ei ole, siis natukene ikka. Neile tahangi öelda: ei ole natukene ka. Olen seda korduvalt väljendanud nii suuliselt kui kirjasõnas, kirjutades muuhulgas, et mustanahaline eestlane on täiesti võimalik, ehkki harukordne. Või et mulle on täiesti vastuvõtmatu, kui minnakse tundmatu inimesega norima lihtsalt sellepärast, et ta on neeger. Lisaks märgin, et minu veresugulaste ja hõimlaste hulgas on esindatud kõik tähtsamad rassid, ühtlasi kümmekond rahvust. Võite mind uskuda – rassist sellist olukorda välja ei kannataks, ta hüppaks meeleheites merre. Ma ei tunne selleks mingit vajadust.

Kuid Ahto Lobjaka hoiak ja tegevus, mille varjamatuks eesmärgiks on hävitada mu maine ja mind n-ö kodanlikult hukata, väärib siiski tähelepanu, sest see ei ohusta üksi mind, vaid meid kõiki. Piisab vaid demokraatial veidi hajuda, kui politrukkide näpuviibutuse peale algab täiemahuline nõiajaht. Ärge arvake, et näen asjata kolle. Lobjakas ütles vestlussaates selge sõnaga, et minusugused tuleks vallandada ja põlu alla panna – mis kahtlemata juhtukski, kui võim oleks tema käes.

Milles seisnes minu «süü»? Süü seisnes selles, et kirjutan ja räägin päris maailmast ja päris inimestest, aga mitte sellest ulmeühiskonnast, mis on ennast sisse seadnud Lobjaka ajus, ja mille ehitamine on sama idiootlik ettevõtmine nagu kommunismi ehitamine. Lobjakas ongi sajaprotsendiline nõukogude inimene: tegelikkus tuleb asetada ideoloogia Prokrustese sängi ja kõik, mis ei klapi, maha raiuda. See tähendab, kas hävitada või maha vaikida. Nõukogude Liidus ei saanud rahvuslikke pingeid kuidagi hallata ega leevendada, sest ametlikult neid polnud. Nende olemasolu ei tohtinud tunnistada, ja sinna see liit läkski. Nii üritab käituda ka üllas nooruk Ahto Lobjakas, igatsedes tagakiusamist kõigi suhtes, kes vaid konstateerivad rasside olemasolu. Välja arvatud muidugi juhul, kui karjuda Black lives matter! – sellisel juhul lubab meie politruk armulikult rassidel eksisteerida ja karjub ise kaasagi. Nõukogude inimesega ühendab Lobjakat lisaks ka kalduvus olümposliku üleolekuga see või teine isiku „ajaloo prügikasti“ mõista. Kes mäletab N Liidu lõppu, see teab, kes lõpuks millises kastis maandus.

Minu sõnavõttude mõte on tegelikult lihtne: vaadakem endasse ja mõistkem, mis on inimesele loomuomane, mis mitte. Umbusk kõige võõra suhtes on meisse sisse kodeeritud, selles pole midagi häbiväärset, seda leides ei pea tingimata Kaposse iseenda peale kaebama jooksma. Kasvatatud ja kultuurne inimene (selle sõna õiges tähenduses) suudab selliseid tunge ohjeldada, kuid selleks tuleb esmalt nende olemasolu tunnistada. Mitte maha vaikida ja endasse peita, et siis elada viitsütikuga pommi otsas. Ainult tõde teades ja tunnistades on lootust ohjata rassismi ja primitiivset natsionalismi. Kuulutades iga väiksemagi ebaluse võõra suhtes või pisimagi rahvusliku meelsuse ilmingu tagurlikuks ja atavistlikuks petame vaid iseennast ning projekteerime tulevikku kataklüsme. Nagu ka siis, kui uksed migratsiooni ees täiesti valla lööme, hõisates vaid «Tere tulemast!» Olen kõige selle eest hoiatanud juba oma kolmkümmend aastat ja kavatsen edasi hoiatada. Kuni lastakse. Ahto Lobjaka suguste võimuletulek oleks just see, millest pääsemiseks me korraldasime laulva revolutsiooni, ja seda ei tohi reeta – kaalul on nii rahvuslik kui igaühe isiklik vabadus.

Lõpetuseks lühidalt Ahto Lobjaka kombest tituleerida mind irooniliselt üksnes «doktor Vahtreks». Nimelt niipalju, et olen elu jooksul tähele pannud, et akadeemilised kraadid tekitavad elevust ja kihistamist eeskätt kadedate ning piiratud mõistusega inimeste seas.