Toomas Jürgenstein.

FOTO: Margus Ansu

Hugo Treffneri Gümnaasiumi filosoofia- ja religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein kirjutab sellest, et kirikud ei pääse arutelust sooneutraalse abielu üle.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Konservatiivne religioossus on igati mõistetav ja ka auväärt alus maailmavaateks. Veiko Vihuri on kirjutanud hea ülevaate usuga seotud poliitilistest seisukohadest, mis teda konservatiivina on viimasel ajal häirinud (Aus demokraatia austab rahvahääletusi Postimees 08.10.2020) ja tahaksin teda selle eest siiralt tunnustada. Samas on pisut kahju, et artikkel on esitatud vastandudes paljudele minu artiklites (Abielureferendumi usulised dilemmad, Postimees 02.10.2020 ja Abielureferendum on paganlik ettevõtmine ERR 16.09.2020) toodud väidetele, minu arvates ei pääse nii konservatiivse traditsiooni võlu väärikalt esile.

Tõsi on, et konservatiivse ja liberaalse teoloogia seisukohad ühiskonna muutuste suhtes on pisut erinevad. Nagu ühiskonnas, nii on ka religiooniga seotud inimeste hulgas neid, kes pooldavad põhjendatud muutuseid ning neid, kes pigemini säilitaks olnut võimalikult väheste muutustega. Süstemaatilise teoloogia professor Anne Kull on neid iseloomustanud kui romantikuid ja nostalgikuid ja kirjutab neist järgnevalt:

«Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe. Romantiku vastandit võiks nimetada nostalgikuks.

Riigi seisukohalt on homoseksuaalid igas mõttes täisväärtuslikud meie inimesed – mingit süüd, haigust, pahatahtlikkust vms neis ei nähta.

Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.» (Romantikute ja nostalgikute vastasseis, Postimees, 14.10.2011).

Samas, muutuseid aktsepteerivad tegelikult ka usulised konservatiivid. Veiko Vihuri ise on selle suhtes ilmekas näide. Mõned nädala tagasi jagati Meie Kiriku portaalis, kus Vihuri on peatoimetaja, paavst Leo XIII seisukohta «Liberalism – vabaduse vaenlane» (15.09.2020), kus on kirjas: «Ometi kui ülimaks seaduseks saab enamuse tahe, on see vastuolus terve mõistusega ja kahjulik nii inimesele kui riigile.» 8. oktoobri artiklis kirjutab Veiko Vihuri aga innustunult enamuse tahte väljendamise kaitseks. See näitab, et mõningad teoloogilised seisukohad võivad muutuda.