Martti Martinson: vabaühenduse liikmelisus kui mittemidagiütlev staatus

Martti Martinson Foto: Erakogu

Vabakonna töös on paljud asjad õigusaktidega reguleerimata, eristudes sellega avalikust sektorist. See annab küll ühendustele loominguvabaduse, ent kas too vabadus on ikka niivõrd suurel määral õigustatud, küsib vabakonna aktivist Martti Martinson.

Vabakonna tegutsemise mõningatest alustest on räägitud vähe, neis pole püütud kokku leppida ega neid kuidagi määratleda. Nii näiteks on suhteliselt vabalt võimalik interpreteerida ka vabaühenduste peamise tunnuse – liikmete – määratlusega.

Nimetatud lai tõlgendamisruum seisneb minimaalsetes nõuetes seadusandluses, mis ei sätesta kuidagigi näiteks vorminõudeid tahteavaldusele, mille isik teeb, kui soovib astuda MTÜ liikmeks.

Julgen arvata, et enamasti ikka teadmatusest, aga pole välistatud, et mõningatel juhtudel ka ajendatuna soovist ajada taga kvantiteeti, on ühendused Eestis lugenud oma liikmeteks inimesi, kes pole kunagi teadlikult andnud nõusolekut mõne vabaühenduse liikmeks astuda.

Nii näiteks on võimalik MTÜ poolt tõlgendada tahteavaldusena ühendusega liituda osalemist mõnel ühenduse poolt korraldatud üritustel või koolitusel, andes lihtsalt oma allkirja registreerimislehele. Veelgi enam – seadus ei sätesta ka tahteavalduse kirjalikku vorminõuet, seega piisab teoreetiliselt sellest, kui teha annetus mõnele ühendusele ja selle tulemusel juba eeldataksegi, et toetad ühingu tegevust ja põhimõtteid – järelikult oled nõus olema ka liige.

Moonutatud pilt

Muidugi loodan ma, et valdav osa Eesti vabakonnast lähtub tervest mõistusest ning ei loe oma liikmeteks kõiki isikuid, kel kunagi mingi kokkupuude selle ühenduse või mõne korraldatud tegevusega on olnud. Juriidilises mõttes oleks samuti näiteks liikmemaksu tasumise kohustuse vaidluse korral üsna kerge tuvastada taolise liikmeks arvamise tühisus, ent enamikel juhtudel asi vaidluseni ei jõuagi ning liikmemaksu olemasolu ei ole MTÜde puhul Eestis sugugi kindel reegel.

Kuid mida see ikkagi muudab kui ühendustel on võimalik tõlgendada omatahtsi liikmeks vastuvõtmise nõudeid? Esiteks ei ole kunagi võimalik saada adekvaatset pilti sellest, kui palju on mõne omavalitsuse, maakonna või riigi vabaühendustel liikmeid, kui alused, keda loetakse liikmeks ja keda mitte, on ühenduseti väga erinevad.

Reaalne vahe tekib eriti eestkoste- ja katusorganisatsioonide puhul, kelle eesmärgiks on mitte ainult sarnaste huvidega isikute ühendamine, vaid ka oma liikmete ja/või mingi sihtrühma eestkoste.

Puudub selgus, kes on need liikmed, kelle huve on vabaühendusel õigus otseselt esindada. Kui palju neid on? Kas nad on kõik astunud teadlikult liikmeks või on neid liikmeskonda arvatud nende teadmata? Selliste küsimuste õhus rippumise puhul võib tekkida mõnel ühendusel näiteks võimalus taotleda riigieelarvelist või mõnest fondist rahastust, mille tingimuseks on teatud minimaalse arvu liikmete olemasolu.

Rahastajal seetõttu ei ole aga põhjust kontrollida liikmelisuse osas muud, kui et kas nende üle peetakse arvestust nagu seadus ette näeb ning äärmisel juhul ka seda, et kas need liikmed on vastu võetud nii nagu seadus ette näeb ehk siis juhatuse või mõne muu organi otsusega. Taoline liikmete miinimumarvu nõue kehtib näiteks noorteühingute riikliku aastatoetuse taotlemisel, mis seni on rajanenud noorteühingute aususel taotlusvormi täitmisel ning liikmete arvu märkimisel.

Teiseks võib liikmete arvu moonutamine anda väära pildi eestkosteorganisatsiooni suurusest ja eestkostetavate arvust. See info on aga tihtipeale oluline omavalitsustele ja riigile, aga ka avalikkusele, kes tahavad teada, kui suur huvigrupp on ühe või teise organisatsiooni selja taga ning kui suur hulk isikuid oli kaasatud mõnda protsessi, milles vabaühendused osalesid.

Mõjukas lobitöö

Loomulikult ei taga liikmeks astumise korralduse täpsem määratlemine seaduses ainukese meetmena ühendustesse kuuluvate isikute aktiivsust ühenduste juhtimises kaasarääkimisel ning seisukohtade kujundamisel, küll aga võiks MTÜ liikmeks astumisel kirjaliku vorminõude kehtestamine suurendada ühenduste vastutust oma liikmete värbamisel neile selgitada, et astutakse formaalselt MTÜ liikmeks, mis toob nendele inimestele kaasa ka kohustusi ja õigusi osaleda MTÜ töös.

Juriidilist loogikat kasutades võime ka täna väita, et see, keda üks MTÜ esindada tohib ja saab, on üsna selge – ikka ja ainult oma liikmeid. Ometi eksisteerivad mitmetel vabaühendustel sellised asjad nagu võrgustikud, toetajaliikmed jm säärased, mis peaksid oma idee poolest hõlmama suuremat osa ühenduse sihtrühmast, kui vaid pelgalt liikmed.

Aga kui juriidiline pool kõrvale jätta (sest see ei puutu ühenduse poolt oma sihtrühma suuruse väljakommunikeerimisel asjasse), siis ei ole meil ikkagi ühist arusaama, kokkulepet, head tava, keda üks vabaühendus võib esindada ja keda mitte. Kas ühenduse võrgustikus olevate (mis praktikas võib tähendada pelgalt ühenduse meililisti kuulumist) liikmete esindamine poliitikakujundamises osalemisel on lubatud või mitte?

Ka liikmete ja huvirühma esindamine kui õigusmõiste on täna määratlemata, kuid minu hinnangul vajaks see seaduses mitte just reguleerimist, aga vähemasti defineerimist.

Eelkõige sellepärast, et praeguse arengutaseme saavutanud vabakonna ja otsustajate koostöö toob juba endaga kaasa ka märkimisväärseid tagajärgi, seega ei ole tegemist enam sugugi süütu esindamisega, vaid teinekord päris kaaluka poliitika mõjutamisega. Ja viimane tähendab omakorda seda, et vabaühenduste poolt tehtaval lobitööl võivad olla ka (poliitilised ja õiguslikud) tagajärjed.

Vaieldavalt peaks vabakond tegelema ka sellega, et liikmelisuse mõiste saaks endale tugevama sisu. Võibolla tundub esmapilgul ebavajalik sarnaselt erakondade liikmete nimekirjadega kõikide MTÜde liikmete nimekirju registris kas siis avalikult või mitteavalikult säilitada, ent pikemas perspektiivis tuleks minu hinnangul kõigile kasuks, kui igaühe liikmestaatus MTÜs oleks vajadusel kontrollitav ja tuvastatav elektrooniliselt.

Seega saaks sellele anda ka suurema õigusliku tähenduse, eriti just huvikaitse ja eestkoste kontekstis.

Ülepingutamise risk

Probleemid liikmelisust puudutava alareguleerimisega ei lõppe sugugi vorminõuete puudumises või esindamise defineerimata jätmises. Tänane seadus MTÜ liikmele esitatavate nõuete puhul on üsna jäik – liikmeks saavad MTÜl olla vaid juriidilised ja füüsilised isikud.

See loetelu ei ole aga sugugi kõikehõlmav. Nii näiteks on sellest ringist, kellel lubatud MTÜdesse koonduda, välja jäänud näiteks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused (koolid, lasteaiad, rahvamajad, raamatukogud jne), kes ka ilmselt sooviksid oma liite teha, ent kes selle asemel on sunnitud looma kas juhtide ühendusi või mõnel juhul (nt Eesti Rahvamajade Ühing) formaalselt liikmeks võtma asutuse töötajaid, kuigi nime järgi soovitakse esindada ikkagi asutusi.

Aga siis jõuame me jälle tagasi esindamise küsimuse juurde – kas rahvamajade juhatajatest koosnev MTÜ saab olla rahvamajade kui asutuste esindaja?
Erandid on tehtud MTÜ ja sihtasutuse asutamise osas õpilas- ja üliõpilaskonnale, võimaldades neil juriidilise isiku staatust omamata nimetatud vabaühenduste asutajaiks siiski olla. Ent probleem kerkib üles ka noortevolikogude puhul, kes ka sooviksid koonduda ja ennast esindada. Täna on neil ja kõikidel teistel huvirühmadel, kellel seadus MTÜd asutada või selle liikmeks astuda ei luba, ainus võimalus selleks seltsing.

Kui MTÜsid puudutavad eksistentsiaalsed küsimused lahendatud saavad, mille hulka kuulub lisaks liikmelisuse regulatsiooni täpsustamisele seaduses ka adekvaatse ülevaate saamise võimalus iga ühingu liikmete arvust ja selle muutusest (nt MTÜde ja SAde registri kaudu) ning ühisele arusaamisele jõudmine selle osas, kes keda ikkagi esindada saab ning mida tähendab õiguslikult kellegi esindamine, siis võiks ehk eeskuju võtta ka noortevaldkonnast.

Õpilaskonna, üliõpilaskonna ja noortevolikogude õigused kaasa rääkida neid puudutavates küsimustes on täna seaduses reguleeritud.

Vabakonna kaasatuse vähemasti kvantitatiivse paranemise eelduseks on vabaühenduste osalemisõiguse sätestamine õigusaktidega. Oluline on aga reguleerimisega mitte liigselt hoogu minna ning jätta ühendustele alles võimalus üksteisest ka muu, kui ainult nime poolest eristuda.