• Kriisid soodustavad uute lahenduste rakendamist.
  • Energiaga varustamine tuleb ümber mõtestada.
  • Eesti on muutunud elektrit importivaks maaks.
  • Energiakandjate ladustamiseks on mitmeid võimalusi.

Tarmo Soomere.

FOTO: Tairo Lutter

Vajame hädasti diskussiooni iga inimese panuse võimalikkuse üle taastuvenergiasse, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Energiaküsimused puudutavad kõiki infoühiskonna kodanikke, sest sellise ühiskonna funktsioneerimise eelduseks on pidevalt ja perfektselt toimiv energiavarustus. Suur osa sellest toetub praegu fossiilkütuste kasutamisele, suurtootmisele ja võimsatele ülekandeliinidele.

See, et energiatarbimine maailmas kipub kasvama, on vaid väike osa probleemist. Saatan on peidus mujal, ja seekord mitte pisiasjades. Mida rohkem tahame, et kvaliteetne energia oleks kogu aeg ilma katkestusteta kättesaadav, seda suurem peab olema võimsusvaru. Olgu siis kohapeal tootmises või mujalt toomises. Seda suurem on surve mitte ainult elektrijaamadele, võrkudele ja elektri hinnale, vaid ka keskkonnale.

Sel aastal läks sihik järsku keskkonnalt mujale. Praegune aasta on eriline mitmes mõttes. Meie silme all sünnib ajalugu. Maailm on haaratud ootamatusse koroonakriisi. See on näidanud, kui habras on riikide ja regioonide vaheline koostöö ja kui kergelt võivad katkeda tootmis- ja tarneahelad. Kuhugi pole kadunud keskkonnamure ja surve ökosüsteemile. Majanduse kokkutõmbumine kriisis vaid pehmendab seda korraks.

Eri kriisidel on palju sarnaseid mõjusid: enamasti suureneb ühiskonnas ebavõrdsus, rikkad saavad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Kliimakriisis ilmneb see veelgi kontrastsemalt. Kasvuhoonegaaside ja kahjulike ainete keskkonda paiskamise hinna maksavad sageli kinni mitte tootjad või suurtarbijad, vaid teised (sageli nõrgimad) ühiskonnaliikmed. Seda nii rahaliselt kui ka oma tervisega. Võlgneme neile mitte ainult tasuvad töökohad, vaid ka puhta õhu, rikkumata looduse ja hea tervise.