Tarmo Soomere: tuleviku võti on elektrijaam minu aias

Tarmo Soomere. Foto: Tairo Lutter

• Kriisid soodustavad uute lahenduste rakendamist.
• Energiaga varustamine tuleb ümber mõtestada.
• Eesti on muutunud elektrit importivaks maaks.
• Energiakandjate ladustamiseks on mitmeid võimalusi.

Vajame hädasti diskussiooni iga inimese panuse võimalikkuse üle taastuvenergiasse, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Energiaküsimused puudutavad kõiki infoühiskonna kodanikke, sest sellise ühiskonna funktsioneerimise eelduseks on pidevalt ja perfektselt toimiv energiavarustus. Suur osa sellest toetub praegu fossiilkütuste kasutamisele, suurtootmisele ja võimsatele ülekandeliinidele.

See, et energiatarbimine maailmas kipub kasvama, on vaid väike osa probleemist. Saatan on peidus mujal, ja seekord mitte pisiasjades. Mida rohkem tahame, et kvaliteetne energia oleks kogu aeg ilma katkestusteta kättesaadav, seda suurem peab olema võimsusvaru. Olgu siis kohapeal tootmises või mujalt toomises. Seda suurem on surve mitte ainult elektrijaamadele, võrkudele ja elektri hinnale, vaid ka keskkonnale.

Sel aastal läks sihik järsku keskkonnalt mujale. Praegune aasta on eriline mitmes mõttes. Meie silme all sünnib ajalugu. Maailm on haaratud ootamatusse koroonakriisi. See on näidanud, kui habras on riikide ja regioonide vaheline koostöö ja kui kergelt võivad katkeda tootmis- ja tarneahelad. Kuhugi pole kadunud keskkonnamure ja surve ökosüsteemile. Majanduse kokkutõmbumine kriisis vaid pehmendab seda korraks.

Eri kriisidel on palju sarnaseid mõjusid: enamasti suureneb ühiskonnas ebavõrdsus, rikkad saavad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Kliimakriisis ilmneb see veelgi kontrastsemalt. Kasvuhoonegaaside ja kahjulike ainete keskkonda paiskamise hinna maksavad sageli kinni mitte tootjad või suurtarbijad, vaid teised (sageli nõrgimad) ühiskonnaliikmed. Seda nii rahaliselt kui ka oma tervisega. Võlgneme neile mitte ainult tasuvad töökohad, vaid ka puhta õhu, rikkumata looduse ja hea tervise.

Koroonapandeemia on löönud kõige valusamini neid, kelle õlgadel on suur osa kliimakriisi raskusest. Need on väikese sissetulekuga ühiskonnaliikmed ja noored, kel on nüüd veel raskem tööturule siseneda. Koroonapandeemia mootoriks on olnud reisimisvõimekusega inimesed. Üldistatult ja sildistades: rikkad ja ilusad. Me ei tohi end sellest vastutusest distantseerida. Väikese printsi rebast parafraseerides: kui taltsutad ja levitad, siis ka vastutad.

Kriisid on ikka aidanud mugavustsoonist välja tulla, motiveerinud loobuma iganenud arusaamadest ning soodustanud uute lahenduste rakendamist. Tuletame meelde, kuidas 30 aastat tagasi suudeti luua uut tüüpi mõtlemine digitehnoloogias, panganduses ja mitmetes muudes ühiskonna elu aspektides, jättes vahele näiteks tšekiraamatute ajastu.

Tagasilöök turismisektorile on küll valus, aga praegune kriis on avamas ka akent struktuurseteks muudatusteks: nimelt energia ja eriti transpordis kasutatavate kütuste tootmise ja ladustamise kontekstis. Sellisteks muutusteks, mille realiseerimise kaudu riik ja ühiskond muutuvad pikemas perspektiivis tugevamaks ja jätkusuutlikumaks, keskkonnakasutus säästlikumaks, keskkond ise puhtamaks ja majandus taastuks nii, et ka kliimakriis leevenduks.

2 MÕTET

• Tuleviku energiatootmine peab olema keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik, energia aga ise sellise hinnaga, mida tarbijad suudavad maksta.
• Suur süsinikuheide ei tule mitte niivõrd oskamatusest energiat rohkem toota, kuivõrd sellest, et me ei oska elektrit ladustada.

Selliste akende ja uste avamine ei ole lihtne, osalt on tõkkeks kaine mõistus ja alalhoidlikkus. Albert Einstein on märkinud, et see, mida hüütakse terveks mõistuseks, on eelarvamuste summa, mis on omandatud enne kaheksateistkümnendat eluaastat. Sellest nähtamatust tõkkest on võimalik üle hüpata või vähemalt vaadata, seistes – Isaac Newtonile omistatud sõnadega – hiiglaste õlgadel.

Albert Einstein teadis, et meie ees seisvaid probleeme ei saa lahendada sama mõttemalliga, mis on probleemi tekitanud. Üks probleemi allikas on praegu domineeriv energiatootmise ja jaotamise paradigma. Mis tähendab, et peame ümber mõtestama, kuidas kaasaegset ühiskonda energiaga varustada.

Tuleviku nägu on tuleviku energiavarustuse nägu. Teel helgesse tulevikku laiutab seega kolmepealine lohe. Varustuskindlus ja energiajulgeolek tuleb tagada nõnda, et energia tootmine oleks keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik ning et energia hind oleks selline, mida tarbijad suudavad maksta.

Keskkonnale mõjuva koormuse seisukohalt on põhimõtteliselt kaks võimalust: puhtamalt toota või vähem tarbida. Füüsikaseadused ja ühiskonna toimimise reeglid ütlevad, et neid ei saa realiseerida lihtsalt käskude ja keeldude tasemel. Enamgi veel, mõlemad nõuavad väga paljude kaasteeliste panustamist.

Ühes suunas on Eesti jõuliselt minema hakanud. Olemasolevate hoonete kompleksne renoveerimine tööstuslikus mastaabis, nagu on soovitanud akadeemik Jarek Kurnitski, annab energiatarbe vähenemise. Annab ka sisekliima paranemise ja kohapeal puhta energia tootmise võimaluse. Ventilatsioonisüsteemide täiustamise kaudu saab minimeerida nakkusohtu.

Teises suunas on sammud takerdunud. Plaane on olnud palju. Tegelikkuses jääb taastuvenergia seadmete käivitamise tempo maha sellest, kui palju suletakse fossiilkütustel tuginevaid allikaid. Suuresti selle pärast, et keegi on vastu ja vähesed on õnnelikud elektrijaama üle enda aias.

Eesti on muutunud elektrit eksportivast maast importivaks maaks. Järjest enam saab selgeks, et suuremahuline energiatootmine biomassist on tupiktee. Vesinikuenergeetika osas puudub tegevusplaan ja tundub, et isegi visioon. Akudega elektriautod on tõenäoliselt tupiktee, sama käib soojuspumpade kohta. Sest fossiilsetest allikatest toodetud elektri kasutamine elektriautodes ja soojuspumpades tõstab süsinikuheidet, võrreldes ahjude ja sisepõlemismootoritega autodega. Nõnda on praeguseks tehtud pingutused pigem sammuke tagasi. Prooviks aga kasutada seda tõsiseks hoovõtuks!

Kui tahame olukorda muuta, tuleb asendada fossiilkütusel põhinev energiavarustus taastuvate energiaallikatega kvaliteetselt, keskkonnahoidlikult ja mõistliku hinnaga. Eesti tingimustes sobivad selleks päikesepaneelide kompleksid ja tuulepargid maal ja merel. Aga need ei saa olla koondatud ühte kohta, nagu Auvere elektrijaam. Taastuvenergiaallikate energiatihedus, võrreldes fossiilkütustega, on päris väike. Ühes kilogrammis liikuvas õhus või ühele ruutmeetrile langevas päikesekiirguses ei ole väga palju energiat. Suure maatüki tihedalt päikesepaneelidega katmine hävitab elurikkuse.

Puuriit on üks äraütlemata mõnus energia ladustamise viis: võtad külmal talvepäeval nii palju, kui tarvis. Ülejäänu võib kas või kümme aastat oodata.

Paljude taastuvate energiaallikate olemusse on sisse kirjutatud, et need peavad olema hajutatud. Mis tähendab, et need ulatuvad paljude õuedele. Seetõttu vajame nagu õhku mitte lihtsalt diskussiooni taastuvenergia üle, vaid iga inimese panuse võimalikkuse üle. Blaise Pascal on märkinud, et järeldused, milleni inimene jõuab ise, veenavad teda tavaliselt rohkem kui need, mis tulevad pähe teistele. Nii on taolise, kogu ühiskonda puudutava pöörde puhul keskne väljakutse mitte niivõrd tehniline, kuivõrd sotsiaalne: inimeste suhtumine, nende ootused, lootused, hirmud ja unistused. Need on väga pika vinna ja üksteist võimendava iseloomuga. Lisaks tohutul ebasümmeetrilised, sest usaldus tekib aeglaselt, aga kaob kiiresti ja hirmud kipuvad püsima.

Taastuvenergiat meil varsti jätkub ja jääb ülegi, aga vaid mõnel tunnil päevast. Ka muul ajal vajame pinget pistikupesas. Suur süsinikuheide tuleb ju mitte niivõrd oskamatusest energiat rohkem toota, kuivõrd sellest, et me ei oska elektrit n-ö ladustada. Paralleel on siin traditsioonilise ahjukütusega. Puuriit on üks äraütlemata mõnus energia ladustamise viis: võtad külmal talvepäeval nii palju, kui tarvis. Ülejäänu võib kas või kümme aastat oodata. Elektriga nii ei saa. Mis generaatorist tuleb, peab saama millisekunditega ära kasutatud. Katkematu energiavarustuse tagamiseks peame oskama toota ja ladustada sobivaid energiakandjaid.

Energiakandjate ladustamiseks võimalusi jagub. Hüdropumpjaamad reageerivad kiiresti muutuvale energiavajadusele. Tuumajaam tagab elektri ka öötundidel. Natuke kõlbavad selleks ka elektriautode akud. Järjest enam on kõne all tööstuslikus mahus vesiniku tootmine. Vesinik on suure energiasisaldusega praktiliselt ammendamatu, ökoloogiliselt puhas, kergesti ladustatav ja transporditav energiakandja, mis suudab asendada fossiilkütuse ka transpordisektoris. Seda enam ulatub tuleviku energeetika igaühe juurde.

Tulevik ei ole alanud seni, kuni valitseb NIMBY-mõtteviis ehk «ükskõik kus, aga mitte minu tagaaias». Tulevik algab siis, kui saab teoks Minimaalne Vajalik Muutus Isaac Asimovi võtmes. Piisab vaid ühe tähe muutmisest: YIMBY – Yes, In My Backyard. Just minu aias asuvas elektrijaamas on tuleviku võti.

Artikkel põhineb autori Eesti Energia keskkonnapäeva sissejuhatava sõnavõtu alusel peetud TEDx Tallinna ettekandel 26. septembril 2020.