KOMMENTAAR ⟩ Karel Reisenbuk: kurat, ongi auk

Postimehe ajakirjanik Karel Reisenbuk. Foto: Konstantin Sednev

«Täna on ajakirjanduse ülesanne pinnale ujunud detailidest kinni haarata ja need sügavuti läbi hekseldada. Seda selleks, et hukkunute lähedastele võiks lõpuks ometi saabuda rahu,» kirjutab ajakirjanik Karel Reisenbuk kommentaaris.

Kui Estonia uppus olin ma aasta ja üheksa kuud vana, teadmata siis veel milline hirmus tragöödia Läänemerel on juhtunud. Ehkki ma pole ise kunagi elus tervendajatesse ja sensitiividesse eriti uskunud, käis 26 aastat tagasi ühe tervendaja juures minu isa. Seanss toimus 27. septembri õhtul ning pidi jätkuma järgmisel päeval. 27. septembri õhtul tundis see Pärnu tervendaja ennast kohutavalt halvasti. Isa on meenutanud tema sõnu: «Nii paljud inimesed on hädas, õhk saab otsa. Midagi on väga halvasti.» Tol hetkel veel toimumata katastroofi ei võinud miski ette ennustada. Seetõttu ei oskanud sellest isa ka midagi arvata. Kui aga järgmisel hommikul raadio lahti tehti, oli kõik selge -  Estonia on uppunud ja hädas väga palju inimesi.

1994. aastal juhtunut hakkasin ma endale teadvustama juba üsna noore poisina. Mõistetav, sest Estonia hukk ei ole kunagi ühtegi eestlast külmaks jätnud, sest mõjutas see ju nii paljusid noore Eesti perekondi. Sellest ajast aga on jäänud Estoniaga juhtunu mind alatiseks painama. Ma ei tea, mis on selle põhjus, aga see on saatnud mind vähemalt nii kaua kui ennast mäletan. Oli ju näiteks Pärnust pärit omamoodi sümboliks saanud tantsutrupp Pantera, samuti  kadus laevaga veel mitmeid pärnumaalasi, nende seas kapten Arvo Andersson. Sellest ajast peale olen töötanud läbi sadu tol ajal ilmunuid ajaleheartikleid ja kõikvõimalikke raamatuid. Tõenäoliselt polnud mu eesmärk siis midagi põhjapanevat ise välja selgitada, ehkki vanaemale sai kunagi noorukina lubatud, et Estoniaga tegelikult juhtunu kavatsen ma ühel heal päeval välja uurida.

Täna, 26 aastat hiljem istun ma ajakirjanikuna varahommikul Postimehe kontoris laua taga ja põrnitsen videokaadrit neljameetrisest august Estonia parempardas Estline’i kirja all ja mõtlen: «Kurat võtaks, ja ongi auk. Kas see oligi tõsi?»

Nooruses uskusin ma tingimusteta kõiki tol ajal vandenõuteooriateks peetud lugusid kadunud reisijatest, aukudest keres ja vene allveelaevadest. Hilisemas elus kriitilisema meelega lõpparuannet lugedes lasin neist lahti, lasin emotsioonidest lahti, sest emotsioonid eksitavad. Valitsused ju ei saa valetada!

Täna, 26 aastat hiljem istun ma ajakirjanikuna varahommikul Postimehe kontoris laua taga ja põrnitsen videokaadrit neljameetrisest august Estonia parempardas Estline’i kirja all ja mõtlen: «Kurat võtaks, ja ongi auk. Kas see oligi tõsi?» Ma ei arvanud, ma ei uskunud. Kas olengi lasknud ennast kogu selle aja lolliks teha? Samal ajal tuli mul meelde isa raviseanss 26 aastat tagasi juba kirjeldatud Pärnu sensitiivi juures, kes pärast laevahukku lubas, et tõde tuleb päevavalgele, kuid selleks kulub palju aastaid. Võta nüüd kinni, kas ravitseja pani puusalt või mitte, aga täna seisame me tõele lähemal kui kunagi varem - Eesti peaminister on lubanud uut uurimist. Ei uskunud ma noore poisina, samal ajal Estonia hukku püüdlikult endale müstifitseerides, et saan enese eluajal kirjutada artiklit või arvamust uutest, ajalugu muutvatest detailidest Estonia hukust.

Täna on ajakirjanduse ülesanne pinnale ujunud detailidest kinni haarata ja need sügavuti läbi hekseldada. Seda selleks, et hukkunute lähedastele võiks lõpuks ometi saabuda hinge rahu ning nad võiksid teha selle valusalt painava minekuga lõpparve. Ajakirjanik Enno Tammer kirjutas kuus aastat pärast Estonia uppumist oma raamatus «Uppumatu Estonia»: «Uskuge mind, Estonia jääbki pinnale. Aastakümneteks. Sest Estonia on mõnes mõttes uppumatu. Estonia hukk muutub legendiks või müüdistub. Ja Estoniast valmivad veel romaanid, lavatükid ja mängufilmid.» Lõppmängu avamäng on loodetavasti alanud, loodan näha ka mängu lõppu.