Kaja Kallas: riigikogu vähenähtud tööst

Kaja Kallas Foto: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu liikmete halvustamine ja nende töö tähtsusetuna näitamine on läinud liiga kaugele, leiab riigikogu liige Kaja Kallas (Reformierakond). Kui tuima järjekindlusega kultiveerida seisukohta, et riigikogu on üks muidusööjate kamp, võib see nii mõneski tekitada minnalaskmismeeleolu.

Ilmselt nii mõnigi vanem kolleeg soovitaks mul selle artikli kirjutamata jätta. «Ega sa avalikkuse arvamust muuda», «asjata võtad tule enda peale», arvaksid nad. Aga minu arvates on riigikogu liikmete halvustamine ja nende töö tähtsusetuna näitamine läinud liiga kaugele, seetõttu ei saa mitte vaiki olla.

Välja on käidud idee, et riigikogu liikme töö peaks olema poole kohaga ja riigikogu liikmete põhitöökoht peaks olema mujal, sest parlamendis ei ole ju niikuinii midagi teha. Olles selle tööga nüüd üle poole aasta kokku puutunud, teeb sellise arvamuse kultiveerimine tuska. Võin öelda, et see on täiskohaga töö ja rohkemgi veel.

Ehk tuleneb avalikkuse arvamus sellest, et inimesed tegelikult ei tea, milles see töö seisneb? Välja paistavad vaid nn suure saali istungid, kuid peamine töö toimub väljaspool suurt saali, mis avalikkusele silma ei paista. Püüan pisut avada parlamendi liikme töö tagamaid, nagu mina sellega kokku puutunud olen.

Iga riigikogu liige kuulub mõnda alalisse komisjoni ja paljud osalevad ka erikomisjonide töös. Komisjonides valmistatakse ette eelnõusid, aga korraldatakse ka näiteks parlamentaarseid kuulamisi, mis on head tööriistad mingi valdkonna regulatsiooni kitsaskohtade tuvastamiseks. Ehk siis teisisõnu – arusaamiseks, mis riik saaks teha, et antud valdkonnas esinevaid probleeme ületada ning inimestele ja ettevõtjatele elu kergemaks muuta.

Parlament on koht, kuhu saab erinevad osapooled seisukohtade vastandamiseks kokku kutsuda. Kuulamiste ettevalmistamine nõuab aega, lisaks nõuab aega ja süvenemist esitatud materjalide läbitöötamine.

Eelnõudega töötamine tähendab lisaks kõige lihtsamale seaduse ja eelnõu teksti läbilugemisele küsimuste esitamist eelnõude koostajatele ning suhtlemist nende isikutega, keda eelnõu regulatsioon puudutab, et aru saada, mis ikkagi on antud juhul õige otsus.

Hea õigusloome tava eeldab kaasamist, kaasamine toob aga reeglina kaasa palju tööd, sest asjassepuutuvatel on täiendavad ettepanekud, mida ei saa üksüheselt aktsepteerida, vaid peab vaatama laiemat konteksti. Kui ettepanek on vastuvõetav, siis tuleb see ka komisjoni poolt muudatuseks vormistada, mis seadusesse kirja läheb. Normitehnilises osas on abiks riigikogu kantselei ametnikud, kuid nemad ei saa teha poliitilisi otsuseid. See vastutus lasub parlamendi liikmetel.

Nii nagu advokaatidelt eeldatakse kõikide seaduste tundmist, eeldatakse ka riigikogu liikmelt kõikide vastuvõetud seaduste ja otsuste tagamaade teadmist. Seega lisaks oma komisjoni(de) tööle pead olema valmis vastama mis tahes küsimusele mõne eelnõu kohta, mis ei ole sinu komisjoni pärusmaa ehk mille detailsete arutelude juures sa olnud ei ole. Paljuski nõuab see kolleegide usaldamist, kes teistes komisjonides materjali põhjalikult on läbi töötanud.

Riigikogu liikmetelt oodatakse, et nad seletaksid rahvale otsuste sisu lahti. Seega eeldab riigikogu liikme töö lisaks ka arvamusartiklite kirjutamist ja inimestega kohtumisi. Artiklite kirjutamine vajab keskendumist ja aega, mida koosolekute vahel on raske leida. Kohtumised toimuvad enamasti peale tööd õhtuti ja on üsna pingelised. Lihtsam on rahva ees esineda opositsiooni esindajal, kes saab lihtsalt kriitikaga nõustuda ega pea põhjendama, miks üks või teine otsus on tehtud.

Lisaks tavapärasele riigikogu tööle toimub hulk konverentse ja seminare, kuhu riigikogu liikmeid esinema palutakse. Kuivõrd konverentsid on harilikult mingi kindla suunitlusega, siis selleks, et esineda 20-minutise ettekandega ja olla valmis ka küsimustele vastama, peab korralikult ette valmistama, endale valdkonna põhitõed selgeks tegema. Näitena võin tuua, et eelmisel aastal tuli mul paari kuu jooksul ettekandega esineda metsandus-, merendus-, meditsiini-, energeetikakonverentsil. Tavaliselt on publiku ootused kõrged ja kui siis eksid mõne termini kasutamisega, on risk automaatselt olla tembeldatud ebapädevaks.

Kasutasin metsanduskonverentsil rääkides sõna «palk», hiljem sain kriitika osaliseks, et tegemist pidavat olema hoopis «ümarpuiduga». Parlamendi liige ei saagi ühtki valdkonda tunda nii detailselt kui selle valdkonnaga igapäevaselt tegelevad isikud. Kuulajad eksimusi tihti ei mõista ja andeks ei anna. Selliste vigade miinimumini viimiseks tuleb palju lugeda ja meelde jätta, mis taas kord nõuab aega ja süvenemist.

Siinkohal on paslik juhtida tähelepanu asjaolule, et erinevalt paljude riikide parlamentidest ei ole riigikogu liikmetel abisid. See tähendab, et kõik pead sa tegema ise – töötama eelnõudega, käima koosolekutel, tegema taustauuringuid, koostama ettekandeid, vastama ajakirjanikele ja valijate küsimustele. Muide, nii ajakirjanikud kui ka valijad soovivad vastuseid kohe. Juhul kui sa oled arvutist eemal ja seetõttu soovitud kiirusega ei jõua vastata või palud küsimusi e-postiga, riskid sattuda pahameele alla. Erinevalt mis tahes muust töökohast, kus ärritust väljendatakse sulle endale või äärmisel juhul sinu tööandjale, naelutatakse riigikogu liige sellise teguviisi eest avalikku häbiposti.

Kui minna kaasa ideega, et parlamendi töö on poole kohaga töö ja riigikogu liikmed võiksid jätkata oma nn päristöökohal, toob see muu hulgas kaasa teatud elukutsete diskrimineerimise. Riigikogu liikme staatuse seaduses on kirjas, et parlamendis töötamise ajal on keelatud nn vabad elukutsed. Muu hulgas ei tohi töötada näiteks advokaadina.

Selline piirang on arusaadav, sest vastasel juhul on huvide konflikt kerge tekkima – kas sa esindad riigi või kliendi huve? Lisaks saavad ilmselgelt eelistatuks töökohad, mis erilist mõtlemist ja materjalidega töötamist ei eelda. Kas see ka õigusloome kvaliteedile kaasa aitab, on iseküsimus.

Siit ja sealt on kosta kurtmist, et riigikogus pole enam suuri mõtlejaid nagu vanasti. Tublid tegijad on aga igal pool hinnatud, ja seda ka rahaliselt. Kas pidev ilkumine riigikogu liikmete tasude ümber ei või viia selleni, et neid tublisid tegijaid ja suuri mõtlejaid ongi järjest vähem, sest neil on ka paremat teha? Nende vähesus aga suurendab rahva rahulolematust parlamendiga veelgi.

Mis paneb omakorda veel rohkem nurisema parlamendi liikmete palkade üle. Ja kas ei või see omakorda viia selleni, et parlamendi liikmetele hakkab tasu maksma keegi teine – olgu see siis erasektor või mõni teine riik. Kes maksab, tellib ka muusika. Sain enne riigikogu liikmena tööle asumist suuremat palka kui praegu. Ma usun, et selliseid inimesi on parlamendis veel ja nemad ei tee seda tööd mitte raha pärast, vaid selle pärast, et tahavad Eesti elu ja kulgemist mõjutada.

Parlamendis, nii plenaaristungitel kui ka komisjonides peetakse pidevalt olulisi ja huvitavaid väitlusi. Mis parata, meelelahutussaadete ja -rubriikidega need enamasti võistelda ei suuda ja jäävad seetõttu ka märkamatuks.

Arusaam, et tulge korra aastas kokku ja võtke need seadused vastu, viitab sellele, et polegi vaja parlamentaar­set debatti. Kes seadused ja otsused ette valmistab? Valitsus, see tähendab ametnikud? Kas otsuseid tegevate inimeste vähendamine muudab otsused kvaliteetsemaks ja ühiskonnale vastuvõetavamaks?

Kui tuima järjekindlusega kultiveerida seisukohta, et riigikogu on üks muidusööjate kamp, võib see nii mõneski tekitada minnalaskmismeeleolu – mida ma siin rabelen ja pingutan, kui kõik niikuinii arvavad, et me midagi ei tee. Eriti need, kellel on muu valikuvõimalus, võivad kalduda sinna, et hea küll, kannatan selle aja ära, aga järgmine kord enam ei kandideeri.