Kalle Laanet

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Rahandusminister Martin Helme sekkumine riigikaitsesse kahjustab Eesti riigi julgeolekut. Helme plaan vähendada riigikaitse rahastamist ja soov kaitsevaldkonna hankeid omadele nihverdada rõõmustavad meie idanaabrit, mitte ei arenda Eesti kaitsevõimet.

Hiljuti tuli rahandusminister välja plaaniga vähendada järgmise aasta kaitse-eelarvet 50 miljoni euro võrra. Täna võetakse riigile hulganisti laenu ja rahandusminister on öelnud, et üheski valdkonnas kärpeid ei planeerita, et toetada majandust. Kaitse-eelarve kärpimisest 50 miljoni euro võrra käis ta aga rääkimas riigikaitsekomisjonis ning tõstatas selle ka oma raadiosaates.  See annab selge signaali, et riigikaitse ei ole enam valitsuse jaoks prioriteet. Selliste sõnumite andmine on eriti vastutustundetu praegu, kui rahvusvaheline olukord ei luba isegi mõelda kaitsekulutuste vähendamisele. Kui Kremlis selliste signaalide peale ilmselt rõõmustatakse, siis meie liitlaste silmis need vaid kahjustavad Eesti riigi mainet ja usaldusväärsust, koostööst rääkimata.

Kui kaitsekulude vähendamise plaani tabas põhjendatult kriitika, hakkas Martin Helme kritiseerima kaitseministeeriumit ja lubas suurendada kaitseinvesteeringuid 300 miljoni euro võrra, kui kaitseministeeriumi bürokraatia lõpeb. Riigikaitsekomisjoni istungilt jäi mulje, et ministril olevat isegi firmad juba välja valitud(!), kellele 300-miljoniline leping anda.

Kaitseinvesteeringute suurendamises ei ole muidugi midagi halba, kui need investeeringud on läbimõeldud ning kooskõlas kaitsevõime arendamise strateegiate ja arengukavadega. Kindlasti ei saa kaitseinvesteeringuid teha nii, et rahandusminister ja tema erakonnakaaslased valivad tuttavate firmad välja ja ütlevad siis kaitseväele, millist relvastust osta. Kui ostetavad relvasüsteemid ei toeta varem püstitatud riigikaitse eesmärke, on nende kasutegur nii heidutuses kui sõjategevuses väike ning ei tasu arvata, et meie idanaaber seda ei märka. Kõike seda ütlesid rahandusministrile kohe ka nii kaitseminister kui kaitseväelased. Mispeale Martin Helme asus neid süüdistama ebakompetentsuses.

Riigikaitsega ei mängita. Kaitsevõime arendamine peab tuginema pikaajalistele plaanidele ja erakondade vahel peab riigikaitse küsimustes valitsema konsensus. Ei saa olla nii, et kui riigikogu riigikaitsekomisjonis räägivad kõikide erakondade esindajad kaitsekulude tõstmisest, siis ühel päeval hakkab rahandusminister rääkima kaitsekulutuste vähendamisest. Samuti ei saa olla nii, et kaitsevaldkonna hanked ei arenda riigi kaitsevõimet, vaid täidavad rahandusministri ja tema erakonnakaaslaste sõprade taskuid. Rahandusministri omavolitsemine riigikaitse valdkonnas tuleb lõpetada ja kui seda ei juhtu, siis peab peaminister ütlema, et Eesti huve kahjustanud ministri tegevuse vastu on usaldus otsas.