Aija Sakova

FOTO: Kristjan Teedema

Taasiseseisvumise aastapäeva ja natsismi ja kommunismi ohvrite aastapäeva vahel vaatlesin Lõuna-Eesti tähistaevast. Tegelikult tähistaevast kui sellist, sest taevas peaks olema ju kõigile üks ja seesama, ent ometi ei ole. See tähendab, on, aga me ei näe seda sellisena. Igaüks teab, et augustikuine tähistaevas on imeline, kuid linnas seda ometi ei näe. Võid teada, et ta eksisteerib, aga ei näe. Pinguta kuidas tahad.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Augustikuise tähistaeva all tunned äkitselt, kuidas on vaid tähed ja sina. Tähed vaatavad sind, näevad sinust läbi. Oled ühtäkki alasti tähistaeva all. Seal niimoodi tähtedega silmitsi lesides saad aru, et seda tunnet ja kohtumist iseendaga linna augustikuise tähistaeva all nii lihtsalt ei korralda. Nii on ka iseendaga kohtumisega. Selleks et olla võimeline iseend vaatlema, iseenda üle juurdlema, küsima, mida ma õigupoolest tahan ja millest unistan, on vaja aega ning küllap õiget ruumigi. On vaja päris teadlikult pingutada, et anda iseendale võimalus peatuda, silmad sulgeda ja enda sisse vaadata.

Mäletan üht nõutuse ja segaduse tunnet 2018. aasta kevadsuvest, kui sattusin osalema Eesti 200 liikumise koosolekul, enne veel, kui liikumisest sai erakond. Mäletan, kuidas minuealised nooremas keskeas inimesed arutlesid Eesti tuleviku ja olemasoleva eluolu parendamise üle. Kõik oli õige, vaielda polnud justkui millegagi, kuid ometi oli minus segadus. Järele mõeldes mõistsin, et olgugi et väliste majandus- haridus-, kultuuri- ja muude keskkondade parendamine on mullegi oluline, tundsin puudust arutelust või lihtsalt äratundmisest, et hädasti on selle kõige kõrval vaja teadmist inimese siseilmade vaatlemise kohta.