Benjamin Netanyahu Valges Majas.

FOTO: Doug Mills/Pool/epa/Scanpix

Minust saab uus Menachem Begin, mõtleb mees ja viskab hoogsalt lepingule allkirja alla. Mina sõlmin vaenlastega rahu. Mina päästan juudi rahva. Kui Beginil oli Egiptus, siis minul on laheriigid.

Vaid mõni tund varem on ta nõudnud välisministrilt volituste üleandmist, sest talle ei meenunud, et peaministril pole õigust parlamendi loata rahvusvahelisi lepingud sõlmida.

Aga mis sest, et rahuleping sõlmitakse riikide vahel, kes pole kunagi sõdinudki. Mis sest, et Ismaeli pojad tahavad lepingut üksnes selleks, et osta relvi ja nuhkimisvahendeid. Mis sest, et pool sajandit edasi lükatud küsimus – mida teha inimestega, kes ei taha meie võimu all elada, on aga selleks sunnitud – pole lootuste kiuste õhku haihtunud.

Mees lendab koju. Kus on juubeldused, ovatsioonid? On vaid süüdistused. Nad ütlevad, et valitsus on läbi kukkunud. Nad näevad, kuidas üha rohkem ettevõtteid oma uksi sulgeb ning aastate töö ja vaev käest pudeneb.

Me ei tee seda, ütlevad nad. Me ei kavatse piirangutest kinni pidada, ütlevad nad. Ja mees ütleb: kui te ei pea, siis me keelame veel rohkem.

Minust saab uus Menachem Begin, mõtleb mees. Aga ta on kõigest Bibi. Merili Arjakas