Mart Raukase essee: kohtumine klassikaga

Mart Raukas Foto: Erakogu

Ladinakeelne sõna classicus, millest on tuletatud näiteks väljendid «klassikaline muusika» ja «kirjandusklassika», märgistas isikuid, asju ning olusid, kelle ja mille abil inimene ennast labasusest kõrgemale võis tõsta. Kreekakeelne o anthrophos oli algselt liitsõna ja osutas inimesele, kes hoiab pilku kõrgel. Samasuguseid lingvistilisi virgutusi leiame teistestki suurtest kultuuridest: paali keeles ja sanskritis on ohtralt termineid, mis lubavad detailselt eristada vaba inimest tavainimesest, kelle meel on ikka ignorantsuse ja kirgede ori.

Nagu iga klassikasõber teab, käivad meeldiv ja kasulik klassikaga käsikäes. Kuna pilgu kõrgemal hoidmine nõuab pingutust, eeldab kokkupuude klassikaga ettevalmistust ja pühendumist, et vääriline olla.

Mida treenitum on inimene, seda enam kogeb ta ülendust ning seda vähem peab ta hambad ristis kontserdisaalis lõpuakordide ajal pingutama, et hajuvat meelt ohjeldada.