Brüsselis 4. jaanuaril peetud Euroopa Komisjoni briifingul küsis ajakirjanik prantsuse keeles: «Eesti kavatseb vastu võtta seaduse, mis austab endisi sõjaveterane, kes olid natsi- ehk SS-diviisis. See aga ei tee sugugi heameelt naaber Venemaale. Milline on komisjoni arvamus sellisest sammust?»
Komisjoni pressiesindaja Olivier Bailly vastas, et ei ole sellise seadusega kursis. Kuid põhimõtteliselt, kui laekub tähelepanekuid, et mingid otsused võivad minna vastuollu Euroopa Liidu väärtustega, «järgneb sellele täpsem juriidiline uurimine».
Ei tea täpselt, kui sageli välisajakirjanikud Brüsselis Eesti seaduste kohta hinnangut küsivad. Vast juhtub seda harva. Eriti seaduse asjus, mida pole riigikogus arutatud ja mille eelnõudki pole olemas (kuigi see veel hiljuti asus ametlikult «valmimisjärgus»).
Pole aga üllatus, et kus iganes märksõnad «Eesti vabadusvõitlejad» ja «SS» korraga välja ilmuvad, tõuseb kiirelt õhku pilv negatiivseid vastukajasid. Selle ennustamiseks ei pea olema Igor Mang. Meediasõja algamine oli sama kindel kui liigutus, mis tekib haamrikesega vastu põlve toksides.
Kui palju Eestis ka nn psühholoogilisest sõjast ei räägitaks või sel teemal konverentse ei peetaks, praktikas toimetamisel kolisevad ikka ühed ja samad ämbrid. Rünnakuid ja väärtõlgendusi oleks mõistlik ennetada, mitte nende ilmumisel tuld kustutada. Suuri vastuolusid tõotava teema kohta olnuks esimeses järjekorras tarvis avaldada põhimõtted ja väärtused, millest eelnõu kirjutamisel kavandatakse lähtuda. Tagantjärele ümberlükkamine on hoopis keerulisem.
Kas või seesama lausegi on juba abiks, mida Eesti esindus Brüsselis edastas reageeringuna portaalis Euractiv avaldatud loole: «Eesti valitsus garanteerib, et Eestis ei tunnustata mitte kedagi natsimundris võitlemise või Waffen-SSi kuulumise eest.»
Praegu aga on juba kogu loost saamas Euroopa meediakanaleis üks tüüpiline kole fašismikont, mida närida.
Oleneb täiesti konkreetsest väljaandest, kas lisatakse ka adekvaatset ajaloolist tausta (nagu tegi oma pikemas loos Die Welt) või saavad suuremat ruumi kommentaarid, nagu Saksa roheliste esindaja Volker Becki oma: «Kui seadus võetakse vastu planeeritud kujul, saavad Hitleri käsilaste hirmuteod Nõukogude Liidus tagasiulatuvalt õigustuse.» Rääkimata Venemaa ametlikust retoorikast.
Tunnustuse asemel on kogu teemaarendus toonud uusi natsisilte eakatele inimestele, kes Eesti Vabariigi taastamist südames hoidsid, ning Eesti riigile mainet, et jälle on nad kleepunud oma minevikku, selmet tänaste väljakutsetega tegeleda.