Mihkel Kunnus: kas ja kuidas sallida usupöörajaid?

Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Sander Ilvest

Sotsiaalmeedia äge reaktsioon EELKi peapiiskopi Urmas Viilma sõnavõtule abordi teemal (ERR 30.08) tõi meelde ühe teise hiljutise religioosse tagamaaga nagina. Mäletatavasti tegi kraaklus mõnede vabaühenduste rahastamise ümber veidi üllatusliku pöörde, kui Maari Põim asus probleemi arutlemise ja lahendamise asemel ühte sellele osutajat (SAPTK) ründama (PM 20.7). Üllatus tuleb harjumatust, võiks isegi öelda poliitiliselt ebakorrektsest otsekohesusest, sest kummatigi oli Maari Põimil õigus – kõnealuse konflikti tuum on maailmavaateline, mitte juriidiline.

Alustan väikse tõestisündinud perekondliku juhtumiga, mis sobib hästi taustsüsteemi illustreerimiseks. Uksele kõlas arglik koputus. Et me ei oodanud kedagi, siis naine küsis, et kes on. Ukse tagant kostis viisakas ettepanek rääkida piiblist. «Ükskord juba käisid. Aga sind polnud kodus, ja siis ei lase ma ühtegi võõrast tuppa». Mõistetav. Avatuse ja külalislahkuse eelduseks on põhjendatud usk oma turvalisusesse. Olgu kodumaja või koduriik.

Tuppa astus kaks naisterahvast, noorem ja vanem, kohmetunud ja arglikult naeratavad. Olukord oleks sootuks teine, kui ukse taga oleks olnud kaks-kolm habetunud noormeest, kes tahtnuks tungivalt Koraani tutvustada, eks.