Ivan Makarov: vastulause Ahto Lobjakale

Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes

• Tuntud humanistilt oodanuks lugupidamist teisest rahvusest oponentide suhtes

04. septembril toimus Postimehe saade «Lobjakas vs Vooglaid», kus saatejuht Ahto Lobjakas nimetas mind muuhulgas «kodustatud venelaseks», «marurahvuslaseks» jms ning rääkis minu väidetavasti eelviimasel kohal olevast vene mehe palgast.

Ma ei sea kahtluse alla Ahto Lobjakase õigust mind kuidagimoodi liigitada – kui ta tõesti arvab, et ma olen marurahvuslane, siis see on ju tema arvamus, ja kuigi ta oma hinnanguid ei põhjenda, on tal siiski uuriva filosoofi õigus mind klassifitseerida või siis sildistada. Fakt on see, et tema tõesti nii arvab. Kui Ahto Lobjakas nimetaks mind värvipimedaks radikaaliks, kolkapatrioodiks või kasvõi sabata primaadiks, ei hakkaks ma temaga vaidlema, saades suurepäraselt aru, et kui ta mind selliseks peab, siis on tal selleks olemas mingid tema silmis piisavad põhjused, ja nendega tuleb arvestada, sest tegemist on targa inimesega. Kui ta üritaks neid põhjusi avada ja oma sildistamist kuidagi põhjendada, siis võiks sel teemal ju ka vaielda. Võtsin siiski need etteheited vastu ja üritan nendest omal jõul aru saada.

Mul on lugupeetud kolleegi poolt öeldu kohta vaid üks tähelepanek, mida võiksid märgata teisedki, kes räägivad Eestis elavate venelaste teemal. Tuntud humanistilt ja intellektuaalilt oodanuks elementaarset lugupidamist teisest rahvusest oponentide suhtes. Mõiste «kodustatud venelane» ei ole kohane. Olen veendunud, et Ahto Lobjakas lihtsalt ei süvenenud selle olemusse, sest rääkis kiirustades, sest otse-eeter ongi mõnevõrra salakaval, paljud pelgavadki nii mõtte- kui ka mõtlemispause. Kunagi küsiti Lennart Meri käest, miks ta räägib aeglaselt, ja president vastas, et mõtleb oma sõnad läbi, enne kui neid lausuda. 

Tõsiasi on see, et mind pole püütud kinni kusagilt metsast või stepist ja toodud puuris inimeste sekka elama. Ei tahaks rääkida isiklikest asjadest, aga antud juhul pole lihtsalt valikut: olen sündinud Eestis Eesti Vabariigi õigusjärgse kodanikuna, ma pole saanud kodakondsust eriteenete eest või naturalisatsiooni korras, mis võiks Ahto Lobjakale näida «kodustamisena». Eesti ongi minu kodu. Kodus ei ole tarvidust kodustada oma koduseid. Kui aga Ahto Lobjakas tõesti arvab, et üksnes oma geneetilise koodi või nime tõttu on mind omaenda kodus kuidagimoodi dresseeritud, siis lükkan selle hüpoteesi ümber. 

Tõsiasi on see, et mind pole püütud kinni kusagilt metsast või stepist ja toodud puuris inimeste sekka elama. Olen sündinud Eestis Eesti Vabariigi õigusjärgse kodanikuna, ma pole saanud kodakondsust eriteenete eest või naturalisatsiooni korras, mis võiks Ahto Lobjakale näida «kodustamisena».

Kui Ahto Lobjakas tõesti arvab, et minu eesti keele oskus või see, et ma astun välja eestlastele omistatavate ja nendele mitteomaste pahede aksioomile, et mulle meeldib Eestimaa loodus, et olen midagi saavutanud mõlema keele kultuuriruumis, et mul on eestlastest sõpru ja pereliikmeid, on kõik «kodustamise» tulemus, siis kas ma peaksin piinlikkust tundma ja kõigest sellest loobuma? Kas ma peaksin valetama, et mind on siin kuidagi diskrimineeritud? Et ei lubatud teaduri tööle, ajalehtedesse, eetrisse ja plaadistuudiotesse kohe BIT-i transamehe kohalt, kellena ma ka töötasin, vaid pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et töötada ennast teatud tasemeni üles? Küsin siis otse: kas Eri Klas oli kodustatud juut?

See on minu elu, armas Ahto Lobjakas, ja ma jääksin selle juurde. Ja mitte kunagi ei hakka ma midagi arvama selle kohta, missugune eestlane Teie olete. Minu arvamus puudutaks vaid Teie poolt väljaöeldud seisukohti.