/nginx/o/2020/09/04/13321755t1ha94b.jpg)
Manna omanimeline, kiirele ajavaimule vastavalt kõigest pisut alla poole tunni kestev ja kolme kohalikku keelt kasutav debüütalbum on hea näide kohaliku uue laine räpi potentsiaalist ja kvaliteedist. Omal kombel on küll paradoksaalne see, et träpi ja räpi asemel annavad tooni ja lisavad kvaliteeti hoopis teist laadi tuuled, mis aitavad ühtlasi albumi balanssi ja õhuvahetust korras hoida ning pärinevad hoopis kusagilt džässi, funk’i ja souli avarustest. Mõnusalt laisad biidid, digipõlvkonna superstaari Billie Eilishi tumedatest mõjudest ei saa üle ega ümber. Meloodiaid ei ole õnneks rütmide all lömastatud, neile on jäetud ruumi liikuda ja omas valguses pulseerida.