Nädala plaat: Manna ei anna alla

Artist nimega Manna. Foto: Hindrek Maasik

• Mannal ilmus omanimeline, kiirele ajavaimule vastav pooletunnine album.
• See album on hea näide kohaliku uue laine räpi potentsiaalist ja kvaliteedist.
• «Manna» on mööduud aastal ilmunud EPga võrreldes edasiminek igas mõttes.

Manna omanimeline, kiirele ajavaimule vastavalt kõigest pisut alla poole tunni kestev ja kolme kohalikku keelt kasutav debüütalbum on hea näide kohaliku uue laine räpi potentsiaalist ja kvaliteedist. Omal kombel on küll paradoksaalne see, et träpi ja räpi asemel annavad tooni ja lisavad kvaliteeti hoopis teist laadi tuuled, mis aitavad ühtlasi albumi balanssi ja õhuvahetust korras hoida ning pärinevad hoopis kusagilt džässi, funk’i ja souli avarustest. Mõnusalt laisad biidid, digipõlvkonna superstaari Billie Eilishi tumedatest mõjudest ei saa üle ega ümber. Meloodiaid ei ole õnneks rütmide all lömastatud, neile on jäetud ruumi liikuda ja omas valguses pulseerida.

Soundcloudi räpparid on üldiselt vähemasti mõnes mõttes kas siis puhtjuhuslikult või paremal juhul teadlikult vana kooli hiphopi kriteeriume aus hoidvad tegijad. Tähtis on peale ajavaimu tabamise minimalistlik olemus ja sõnum.

Kui vana kooli tüüpide arsenalis olid põhimõtteliselt võrdlemisi piiratud võimalused ehk siis kaks plaadimängijat ja mikrofon, siis nende mantlipärijate roll on umbes sama, plaadimängijate asemel on nüüd küll nutikad arvutiprogrammid. Vormistamiseks on tohutult võimalusi, eriprogrammid võimaldavad suhteliselt nappide vahendite ja võrdlemisi väikese vaevaga luua suurepäraseid helide ja saundide kombinatsioone. Põhjad võivad olla päris perfektsed ja sageli on see täpselt nii ka «Mannal». Biidid paladele «Tricks» ja «Paris» on eriti maitsekad, stiilsed ja professionaalsed. Mida põhjale aga laotakse, kas konkreetsest vundamendist piisab?

Mõminaräpi puhul on eksistentsiaalne ja põhimõtteline küsimus see, kas mõmin on eesmärk või vahend. Üks versioon on muidugi seegi, et kuna inimeksistentsil ei ole olulist mõtet ja maailma lõpp saabub sellest hoolimata, pole ka eesmärgil kui sellisel mõtet ning võib tegeleda passiivse apokalüpsise ootusega. Siinkohal meenub melanhooliat ja ängi kütusena kasutanud Lil Peep, 21-aastasena fentanüüli ja Xanaxi kombinatsiooni tagajärjel surnud eriti andekas emo-rap’i esindaja, kelle trumbiks oli filtreerimatu meloodiline nukrus.

Manna on sõnumi edastamiseks valinud kolm keelt. Eesti ja inglise on enam-vähem pooleks, pisut kuuleb ka vene keelt. Riimitunnetus ja sõnumi kaalukus ei ole «Manna» tugevaimad küljed. Selles mõttes on ingliskeelsetel paladel teatud eelis, translaatori võib ajus lihtsalt välja lülitada ning keskenduda rütmilisele kulgemisele ja õõtsuvale tundlemisele. Eesti keelega on selles mõttes pisut keerulisem. On arenguruumi, ütleme nii.

Külalisvokaalidest teevad kaasa Reket, Meisterjaan, Moeazy, Flamma ja Kapa. Huvitaval kombel on nendest kolm viimast ja vähemtuntut tunduvalt huvitavamad ning põnevamad kui esimesed kaks. Oma tõelist nime ja identiteeti pigem varjus hoidva Manna pisut konarlik debüüt-EP, iroonilise nimega «Album», ilmus möödunud aastal. «Manna» on sellega võrreldes edasiminek igas mõttes, leiab nii maailmavaadet kui ka elustiili, kuid mis peamine – julgust eksperimenteerida ning otsida. 

Manna album «Manna» Foto: Plaat

ARVUSTUS

Manna

• «Manna»
• Light Camels
• Emoträp, 2020
• 4/5