FOTO: Urmas Nemvalts

Riigi eksimuste tõttu ei peaks karistama kodanikku
 

President Toomas Hendrik Ilvese sõnul käitub Eesti riik ekslikult antud kodakondsust ära võttes väiklaselt ja ebaõiglaselt. Selle hinnanguga jääb üle vaid nõustuda: inimene on viisteist aastat teadnud, et ta on sünnijärgne Eesti kodanik, ent nüüd tuleb politsei temalt ühtäkki passi ära võtma. Üks ammune ametlik eksitus. Ning ta võinuks olla kodanik, kui ta sündinuks kaks nädalat hiljem. Aga nüüd? Kodakondsuseta isik naturalisatsioonivõimalusega? See on kafkalikult absurdne olukord.

Loomulikult on kodakondsuse äravõtmine õigustatud juhul, kui selle saamiseks on esitatud valeandmeid või võltsitud dokumente. Siis pole midagi vaielda. Möödunud aastal tunnistati selliste asjaolude ilmnemisel dokumendid kehtetuks 30 juhul.

Paraku pole ülalosutatud 15-aastase nooruki juhtum vaid üks õnnetu juhus, kuigi on kindlasti üks markantsemaid nende seas. Riigi eksituse tõttu jäi möödunud aastal kodakondsuseta 33 inimest. Ent kodakondsus pole ju vaid paber. See annab inimesele teatud õigused ja tagab talle riigi kaitse. Lisaks reisi- ja õppimisvõimalustele on kodakondsus ka eeltingimus mitmesugustele ametikohadele kandideerimisel.

Selline hulk «eksitusi» sunnib aga küsima ametnike töö või nende tööd reguleerivate õigusaktide kvaliteedi järele. On ju kehtestatud menetlusreeglid, nõuded dokumentidele, läbivaatamise kord. Kas tuleks järeldada, et üks ametnik täidab neid ja teine mitte? Kas mõistavad ametnikud neid erinevalt? Kas on õigusaktid sõnastatud mitmeti mõistetavalt? Ning veidi liialdatult – ehk peaks iga Eesti kodanik vaatama päevadele, mil aegub tema pass või ID-kaart, nagu viimsetele kohtupäevadele oma elus, sest alati on võimalus, et senimaani on ametnikud olnud eksiteel ning riik, mida omaks peetud, on tegelikult võõras?

Kahtlemata ei ole sellise suhtumise juurutamine riigi ega teiste kodanike huvides. Inimesed, isegi ametnikud, eksivad vahel. Ebaõnnestumised võimenduvad alati, eriti kui ebaõnnestujaks on riik. Heausklikku üldiselt ei karistata, paraku kodakondsuse äravõtmine riigi eksituse tõttu seda just on. Ning saabki täis põhimõtteline ring – kas riigi eksimuse tõttu peab karistuse kandma (endine) kodanik?

Loomulikult on kiiduväärt, et õiguskantsler analüüsib passide kehtestamise korra vastavust põhiseadusele ning siseminister planeerib seadusemuudatust. Vähemalt on tegutsema asutud. Ent kuivõrd muudab see nende inimeste suhtumist Eesti riiki, kelle jaoks ametniku viga tähendas senise elu pea peale pööramist, unetuid öid ja jõuetut raevu – see on juba palju keerulisem küsimus.