Kirke Kangro

FOTO: Erakogu

Kui kunstiakadeemia aetakse kesklinnast minema, ähvardab kunstiharidust füüsiline ja sümboolne väljatõrjumine avalikust ruumist, kirjutab kunstnik Kirke Kangro.

Lood Eesti Kunstiakadeemia uue majaga on tõsised. Vaidlused EKA hoone asupaiga üle paistavad paratamatult vaidlusena kunsti ja kunstihariduse asupaiga üle Eesti ühiskonna väärtuste kaardil. Surume kunsti avaliku ruumi topograafias äärealale, viime «siniste peadega» tüübid Viimsisse silma alt ära? Las toodavad seal mõned pildistuskõlblikud monumendid ja saadavad need siis kesklinna korraliku ärirahva keskele.

Kunstiakadeemia on Tallinna kesklinnas asunud algusaegadest peale, Tartu maantee krundil 1917. aastast. Kuuekümnendate keskel ehitati eestiaegsele majale peale uus hoone ja praeguses olukorras leiavad mõned, et samalaadset lahendust oleks võinud kasutada ka 2006 alustatud uue hoone projekti puhul.

EKA uue hoone sobivuse üle võib palju vaielda ja selge on, et lahendust, mis pälviks heakskiitu nii akadeemia osakondadelt, linnalt kui ka hoone naabritelt, on raske saavutada. Aga hetkeolukord on kriitiline ja esteetilised nurinad jäägu sinnapaika.

Kui kunstiakadeemia jääb lähiajal uue hooneta ja teda sunnitakse krunti müüma, tähendab see, et kunstiharidust ähvardab füüsiline ja sümboolne tõrjumine. Küsimuse all pole ainult eesti kunsti tulevik, vaid ka hetkeseis – kunstialase kõrghariduse laialilagunemine ja akadeemia kui institutsiooni kadumine tähendaks lööki nii praegustele ja tulevastele tudengitele kui ka tegevkunstnikele, kelle jaoks akadeemia on siduv keskkond.

Asupaik on väärtus. Seda, kui suur väärtus on sel logistiliselt, tuleb kindlasti hinnata, aga asupaigal on ka tähenduslik väärtus. Kuigi sümboolse väärtuse ja asupaiga vahele ei saa tõmmata võrdusmärki, on seosed olemas. Mõelgem sõnadele «keskne» või «keskse tähtsusega». Ei pea olema metafooriteooriat või üldse mingit teooriat lugenud, et osata kohta, tähendust ja tähtsust siduda.

Põhjus, miks Londoni, Berliini, Pariisi, Milano jt kunstiakadeemiad asuvad kesklinnas, ei seisne mitte tudengite-õppejõudude mugavuses, vaid selles, et kõrgkoolide ja kultuuriinstitutsioonide väärtust ja nende asupaiga õigustatust pole seal vaidlustama hakatud. Kunstikõrgkoolid ei ole tõrjutavad marginaalnähtused, mis aeg-ajalt toodavad keskuse jaoks midagi dekoratiivset, vaid peaksid olema talad, millele kultuuririik on üles ehitatud. Nad on avalikus diskussiooniruumis esindatud ka sellega, et (esindus)hoone asub linna keskuses.

Kui kunstiakadeemia tõrjutakse välja oma krundilt, jätab see mulje, nagu oleks ta diskussioonilaua äärest tõrjutud keldritöökotta, kus siis omaette rahus nikerdada. Aga kunstiakadeemia on ennekõike mõtlemis- ja alles seejärel tootmisasutus, seda ei saa võrdsustada tootmispiirkonnas asuva tehastekompleksiga.

Ekspress Grupi juhi Gunnar Kobina Delfis avaldatud tundelised soovitused tüürivad just sinnapoole. Ta muretseb, et kunstiharidus ja -ettevõtted moodustaksid «klastri, mis aitab kaasa nii üliõpilaste harimisele kui vastava tööstusharu ettevõtete arengule», ja kuulutab retooriliselt: «Näidake mulle neid disainistuudioid, skulptorite ateljeesid, sisearhitektide büroosid, kes jaksaks endale soetada ruumid tulevase kultuuriakadeemia uue peamaja naabruses.» Põhja-Tallinna linnaosa vanema asetäitja Kutser kiidab Kobinale kaasa, leides: «Südalinn on pigem pealinna äri- ja finantskeskus.»

Kas tõesti? Ja miks? Kas Tallinna kesklinn peaks olema ilmetu tondilinn, kus turist jalutab hoonete vahel, mis on üksnes ärikeskused ja hotellid? Kahjuks on vist päris palju neid, kel on ostukeskuse mõttest lihtsam aru saada, aga võib-olla on lõppkokkuvõttes nendegi vaimuärksusele kasulikum, kui ostukeskuse vastast vaatab vastu kummaline asutus, milles toimuva üle tuleb rohkem pead murda kui riigikogu istungite üle. Aga kui arvestada inspireerivamat keskkonda, siis äkki oleks sama vaja ka riigikogule? Ehk oleks neilgi mugavam ja tervislikum tegutseda kusagil maaõhkkonnas, looduse keskel, näiteks Viimsis, kuhu kunstiakadeemiale olevat lahkelt krunti pakutud? Miks mul on raske uskuda Kobina siirust, kui ta kunstitootjate klastrielu pärast muretseb?

Maa müümisega olukorda lahendada on sama naiivne kui lootus, et kui vana maja läinud, saab uue ja parema. Julge lammutamine ei toiminud, ei usu, et lahmimine aitaks asja kiirkorras edasi.

Tööde edasilükkumise ja sellest tuleneva Archimedese raha äravõtmise põhjus on, nagu avalikult teada, naabermaja omaniku Ester Palmi vastuseis projektile. Detailplaneering kahjustab talle kuuluvas naabermajas mõne korteri «insolatsiooni» ehk päikesevalguse tuppapääsemist. Seda, kui mitu minutit valgust uue detailplaneeringu tõttu nägemata jääb ja kui mitmes korteris valgust juba vana maja ajal näha polnud, võib lugeda veebilehelt ekamaja.artun.ee.

Kas insolatsiooniminutid üürileantavas majas ja «süvendamise ohtlikkus» (vt Ester Palmi kirjutist Postimehes 15.11.2011) ongi see, mille pärast kunstiakadeemia endale uut hoonet ei saa, või on tegu mingisuguste huvide ristumisega? Kui lahtiste kaartidega kogu mäng praegu toimub? Kuidas on võimalik, et haridusministeerium ootab kunstiakadeemialt plaani B, samas kui ühe olulise kõrgkooli alalhoidmine ei peaks olema mitte ainult nende auasi, vaid töökohustus?

Kunstiakadeemia ei vaja ärimeeste ja linnaosa asevanemate muret müra, inspireeriva keskkonna ja arendava klastrielu pärast, nii nagu Tallinn ei vaja oma südamesse järjekordset väikese grupi ärimeeste suurt tuluallikat.

Autor on Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna juhataja.