Sven Sakkov

FOTO: Mihkel Maripuu

Trumpi praegune ametiaeg saab läbi vähem kui viie kuu pärast. Valimised on pisut enam kui kahe kuu kaugusel. Kuna Eesti julgeolek sõltub USA-st, siis on paras aeg anda hinnang viimase kolme ja poole aasta USA välispoliitikale ja piiluda pisut tulevikku.  Järgnevad leheküljed ei pretendeeri täielikule ülevaatele, palju teemasid jääb ruumipuudusel käsitlemata. Trump on erakordne president – teistsugune kui eelkäijad, Twitteri president, polariseeriva president. Tema administratsiooni välispoliitika aga on täis paradokse. Neist ongi järgnevalt juttu.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kas tänu Trumpile või temale vaatamata?

Trumpi välispoliitika pole olnud nii hull, kui väidavad ta vastased, ega nii hea, kui väidavad toetajad. Toome mõned näited positiivsest. Esiteks on Ühendriigid lõpuks ometi asunud ohjeldama kommunistliku Hiina tõusu. Seda siis kaubandussuhetes, tööstusspionaaži tõkestamisel, 5G ja veel paljudes küsimustes. Teiseks on Trumpi administratsiooni Vene-poliitika olnud Obama omast tunduvalt jõulisem. Vene diplomaatilise katte all töötavaid spioone on saadetud välja bussitäite kaupa. Samuti ei vaata Washington enam Venemaa relvastuskontrolli lepingute rikkumisele läbi sõrmede, vaid on astunud jõulisi vastusamme. Selle teemaga tegelemise tingib lisaks Moskva pettusele ka asjaolu, et Hiina Rahvavabariik pole nende lepete osaline ning seega on paljud neist lepingutest USA jaoks pikas strateegilises plaanis kahjulikud. Kolmandaks Iraan. Mingil põhjusel on Euroopa suurte positsioon Iraani suhtes olnud järgmine: las Teheran toetab terroriste, Assadi mõrvarlikku režiimi, Hezbollah’d, Jeemeni mässulisi, õõnestab Pärsia lahe riikide julgeolekut, ründab Saudi Araabia naftarajatisi, peaasi, et Teherani tuumarelvaprogramm oleks natuke kaugemale tulevikku lükatud. USA on Trumpi ajal otsustanud Iraani ohule kogu selle spektri ulatuses vastu astuda.