Aleksei Lotman: Meri ei vaja ravimeid

Aleksei Lotman Foto: Madis Sinivee /

Eile tähistasime Läänemere päeva. Sõltume oma kodumerest õige ­mitmel moel: saame siit kala, veame sellel kaupu ja inimesi, puhkame selle rannas. Uueks huviks – seoses vajadusega toota elektrit senisest puhtamalt – on tuuleenergeetika, kaugemas tulevikus ehk ka laineenergia kasutamine.

Paraku oleme Läänemerd mitut moodi kahjustanud. Omal ajal k­ütiti hülgeid nii palju, et need sattusid väljasuremise äärele. Siis hakati merd mitmesuguste kemikaalidega reostama, olgu selleks pestitsiidid, tööstuskemikaalid või dioksiinid. Need andsid hinge vaakuvatele hülgeasurkondadele veel ühe hoobi, samuti viis keemiline reostus väljasuremise äärele merikotka. Õnneks on osa mürkainete kasutamine nüüd keelatud ning tehnoloogilised edusammud on vähendanud ka dioksiinisaastet. Tulemus on näha: merikotkad ja hallhülged on tagasi. Kahjuks ei lähe nii hästi viigerhülgel, keda mõjutab kehvade jääolude kaudu inimtekkeline kliimamuutus.

Paraku ei saa öelda, et merereostus oleks minevik. Raskmetallide, eelkõige elavhõbeda kontsentratsioon elustikus teeb endiselt muret; ka omal ajal tuletõkestusvahendeis kasutatud polübroomitud difenüüleetrite (PBDE) puhul tuleb Läänemere seisundit pidada endiselt halvaks, kuigi nende kasutamine on juba üle kümne aasta keelatud.