Jaak Aaviksoo, Alar Karis jt: varsti saabub riigireformi tõehetk

Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Foto: Liis Treimann

Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Eesti Rahva Muuseumi direktor Alar Karis, jurist Jüri Raidla ja majandusteadlane Urmas Varblane kirjutavad ühispöördumises riigireformi vajalikkusest. 

Riigireformist on kõneldud ja kirjutatud enam kui kümme aastat. Aeg-ajalt on väitlused olnud üsnagi tulised, aeg-ajalt on arutelud olnud justkui sordiini all. Maist 2018 kuni maini 2019 tegutsenud kodanikualgatusliku Riigireformi Sihtasutuse eestvedamisel kirjutasid kõik Riigikogusse valitud erakonnad 21. veebruaril 2019 alla ühismemorandumi, millega nähti ette riigireformi tarvis Riigikogu otsuse vastuvõtmine. See põhimõte on fikseeritud ka kehtivas koalitsioonilepingus. Nüüdseks on Riigikogu menetlusse jõudnud Vabariigi Valitsuse poolt algatatud Riigikogu otsuse eelnõu «Riigireformi elluviimisest» 181 OE, mis on läbinud esimese lugemise. 

Riigireformi tõehetk algab 14. septembril 2020 kell 17.15, kui jõuab kätte eelnõule 181 OE muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. See tõehetk kestab sõltuvalt Riigikogu töötempost ilmselt paar kuud. Siis selgub, kas vähemalt debati tasemel alustatakse Riigikogus riigireformi sisulise aruteluga või piirdub kõik vaid koalitsioonilepingust tõukuva poliitilise punktikese kirjapanekuga. Ka kõige parema otsimise korral ei leia riigireformi algversioonist eriti palju riigireformi. Tuleb nõustuda riigikontrolöriga, kes oma 01.05.2020 kirjas Riigikogu põhiseaduskomisjonile kirjutas: «Riigireformi sildi all on ellu viidud üksikuid suuremaid ja väiksemaid tegusid, samas vastust Riigikontrolli lihtsale küsimusele – millist riiki me saame ja tahame ülal pidada? – endiselt ei ole. Pean nentima, et seda ei anna kahjuks ka menetletav Riigikogu otsuse eelnõu.»

Aeg on andnud riigi juhtidele juba ammu märku, et kosmeetilistest muudatustest enam ei piisa. On väga keeruline eirata vajadust vaadata põhjalikult üle väga paljud kui mitte kõik avaliku võimu ülesanded ja kohustused oma inimeste ees ning leida võimalusi neid paremini ja tõhusamalt täita. Kodanikel on õigus oma riigilt nõuda enamat. Peatselt selgub, kui palju ja milliseid muudatusettepanekuid Riigikogu liikmed eelnõule 181 OE esitavad. Siis selgub suures ulatuses see, milliseks võiks sisuliselt kujuneda riigireform ja tema tõehetk. Siis selgub lõppkokkuvõttes seegi, kas riigireform üldse tuleb või maabub see idee järgmiseks kümmekonnaks või enamaks aastaks mõnesse jäisesse keldrisse. 

Riigireform ei ole eesmärk iseeneses. Reformi on vaja, et Eesti senised õnnestumised ei hääbuks heaolutunde vaikellu ega takerduks poliitilisse mugavustsooni.

Igal juhul tuleb valitsust tunnustada, et riigireformi käsitlev otsuse eelnõu välja töötati ja esitati. Nüüd on, mille kallal tööd teha, nüüd on, mida sisustada. Paradoksaalsel kombel on selle eelnõu suurim puudus − liigne üldisus ja laialivalguvus − ka tema suurim voorus. Riigireform on eelnõule tehtavate muudatusettepanekute kaudu hõlpsasti kujundatav selliseks, nagu on Riigikogu poliitiline tahe. Kuna eelnõus puudub määratlus, mis asi on riigireform, siis on ka kõige olulisemas küsimuses jäme ots Riigikogu käes. Lõpuks ometi on tekkinud olukord, kus peaks saabuma poliitiline ja õiguslik selgus elementaarses küsimuses − mis asi on riigireform ja kas ta ikka tegelikkuses ka olema saab. Tundub, et valitsus on teadlikult Riigikogu jaoks värava valla jätnud ja lausa suunanud parlamenti aktiivsele tööle eelnõu kallal. Sellisest taotlusest annab aimu eelnõu seletuskiri. Seletuskirjas on õigesti konstateeritud, et esindusdemokraatiat kahjustab asjaolu, kui Riigikogu osaks jääb vaid töö juba vormistatud tekstiga, mitte selle analüüsimine ega selguse saamine, kas ja millist probleemi püütakse eelnõuga lahendada. Parlamendil on võimalus Valitsuse poolt poliitilisele mänguväljakule löödud pall nüüd elegantselt üles tõsta. Riigikogu ees on väljakutse tõestada, et ta on Eesti parlamentaarses vabariigis ka tegelikult meie riiklust puudutavate kõige olulisemate poliitiliste protsesside gravitatsioonikeskus. Riigireformis ei ole selget polarisatsiooni koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mis peaks võimaldama ja soodustama erakonnapoliitikast kammitsemata debatti Riigikogus. Riikluse põhiküsimustes peetav debatt aitaks tublisti vähendada rahva ja võimu vahelist võõrandumist, kui see debatt saab toimuma kas või teatavalgi määral nn erakondadeülesel põhimõttel.