Eelmisel nädalal lahvatanud skandaale vaadates tekib küsimus, kes Eestis tohib üldse mõnel teemal sõna võtta ning millal seda võib teha, küsis ajakirjanik Väino Koorberg Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses». Ta kahetses, et tegelikult tahaks näha tõelist Eestit ja tegelikke probleeme. 

Tellijale Tellijale

Kui vaadata ajakirjanduses avaldatud reaktsioone, siis üks ei tohi sõna võtta, sest ta on kandnud kleiti ning ühe kirjanikuproua sooja niiskesse kohta saatnud. Teine võttis Kadrioru Roosiaias üles rahvusteema, olemata piisavalt eestlane ning tema on kirjutanud luuletuse, kelle kõigiga ta tahaks lapsi saada. 

Kolmas on ähvardanud süütute inimeste surma ja hävingut, tema ei tohiks sõna saada. Neljas ei ole valitud õigesti, näiteks president ning tema ei tohiks sõna võtta. Viies ei tohi sõna võtta, sest ta on sõjaväelane ning peab käsku täitma, loetles Koorberg. Kas Raivo Aeg, kes on reklaamis tapnud prussakamürgiga poliitilisi konkurente, tohiks rääkida õiglusriigi teemadel? Kas Mikk Pärnits, kes on öelnud, et laulupidu on propagandaüritus, tohiks rahvusküsimustes sõna võtta?

Miks ei või, vastas Rein Lang. «Sõnavabadus tähendab seda, et võid öelda küll. Aga igal asjal on siiski olemas aktsepteeritav vorm. Kui ma tahan öelda midagi traditsioonilisest perekonnast, siis ma võib-olla ei pea seda tegema 20. augustil presidendi vastuvõtul palja tagumikuga,» ütles Lang.