Ning seda valdavalt tulenevalt ühe kunagise allakirjutanu järglase – Venemaa soovimatusest anda minevikus toimunud sündmusele ja selle eelloole aus hinnang. Seda vaatamata asjaolule, et juba 1989. aastal tunnistas NSV Liidu II Rahvasaadikute kongress kahe diktaatori vahel sõlmitud lepingut ja selle salajaste lisade allkirjastamise fakti «juriidiliselt kehtetuteks».
Molotov – Ribbentropi pakti lisaprotokolliga jagasid hitlerlik Saksamaa ja stalinlik Nõukogude Liit omavahel ära mõjusfäärid Ida-Euroopas. Seda tehti «ohvreid» teavitamata ja nende soove täielikult ignoreerides. Et tegemist oli isegi oma aja kontekstis «valgustkartva» sobinguga, seda iseloomustab näitlikult asjaolu, et Nõukogude Liit eitas pikalt selle dokumendi olemasolu, nimetades 1948. aastal esmakordselt publitseeritud salakokkuleppe koopiat vaenlaste kätetööna sündinud võltsinguks. Vastusena USA Riigidepartemangu poolt avaldatud kogumikule «Nazi – Soviet relation» avaldas Sovinformbüro (nõukogude infobüroo) raamatu «Фальсификаторы истории» (Ajaloo võltsijad). Toomata terviklikult ära ühtegi otseselt teemat puudutavat arhiivdokumenti, süüdistati selles inglise ja ameerika kapitaliste Hitleri sõjamasina rahastamises. Vähe sellest, pakti ja salajase protokolli isiklikult allkirjastanud Vjatšeslav Molotov väitis valetades surmani (1986), et mingeid lepingu salajasi protokolle pole sõlmitud. Lisaks tuleb märkida, et salajase protokolli olemasolust polnud informeeritud ei tolleaegne NSV Liidu Ülemnõukogu ega Saksamaa Reichstag, ning kuna see dokument polnud parlamentide poolt vastavalt seadusele ratifitseeritud, siis de jure oli tegemist Stalini ja Hitleri omavahelise kokkuleppega ehk diktaatorite salajase sobinguga.
/nginx/o/2019/07/08/12345465t1h36e6.jpg)
/nginx/o/2016/01/13/4871777t1h1c47.jpg)