Mihkel Mutt

FOTO: Mihkel Maripuu

Mihkel Mutt lõpetab, Teet Kallas alustab. Vähemalt puudutab see Mihkel Muti mälestuste kuuest raamatust koosnevat esimest sarja. Selle viimaselt leheküljelt enne pilte loeme: «Sellega on mu mälestuste esimene sari lõpule jõudnud.» Kallasele ongi «Aeg» mälestuste sissejuhatavaks köiteks. Loodetavasti ei tule järgmist kaua oodata. Neil kahel raamatul on kokkupuutepunkte.

Teet Kallas.

FOTO: Peeter Langovits


Algul oli siinkirjutajal kavatsuski kaasa kajada üksnes Muti raamatule. Olen ju jaganud seda aega koos temaga üliõpilaste ehitusmaleva lehe toimetajana, Harju tänava «kirjanike getos» elades ja Loomingu toimetuses töötades.

Rääkimata sellest, et Mutt oli käeulatuses ka minu toimetatud Vikerkaare kolleegiumiliikme ja kaastöölisena. Tõenäoliselt olen üks vähestest kriitikutest, kes oma kümmekonna või enamgi ilmunud Muti-arvustuste põhjal võiks temast ja ta loomingust kokku panna eraldi raamatu.

Ent Kallasegagi on meie teed ristunud mitut puhku ja erinevates ruumides, kõigepealt Vikerkaares, kus selle venekeelset sõsarväljaannet Raduga toimetas Teet Kallase abikaasa Alla, kellele ka Kallase raamat on postuumselt pühendatud.  Seejärel tuli Rahvarinne ja ülemnõukogu, Postimehe toimetus.

Ma ei kirjuta siin oma suhtest Muti ja Kallasega mitte edvistamiseks à la «mul on olnud au olla nende läheduses», vaid põhjusel, et sellega, mis puudutab kirjanike-kunstnike seltskonda ja kirjandus- ning laiemalt kogu Eesti vaimuelu toonastel kümnenditel, on siinkirjutajal olemas oma suhe, mis resoneerib Muti-Kallase kirjutatuga või täiendab seda mingist teisest vaatenurgast.

Kallase raamatu juba 1999. aastal kirjutatud keskne tekst «Proovisõidud minevikus» algab arutlusega memuaaride olulisusest ja ajahetkest, millal ollakse küps mälestusi kirjutama ning neid avaldama. Eks mõnigi imestas näiteks Muti puhul: mees pole veel kuuskümmendki vana, aga paneb oma elu juba kirja – küllap peab sellel siis olema eriline tähendus.

Kallas arvab 1999. aastal, et ta pole veel «memuaariküps», ent ometi nn mäletamisriskile vaatamata – tegemist on ju subjektiivse tekstiga, milles meenutamine võib kergelt libiseda juurdemõtlemisele ning milles vaikimine (mõnikord tahtlik unustamine) võib olla sama oluline, isegi olulisem kui see, millest räägitakse – õhutab  «vahemõtiskluses» teisigi vaimuinimesi kirjutama, sest «nii koguneb mingi vastuoluline, ent siiski päratult põnev andmepank».

Kallase raamatut Mutile kohe otsa lugedes võingi nüüd öelda: loetagu neid teoseid kõrvuti. Nad täiendavad teineteist. Ühtlasi on võimalik ette kujutada ühte ajarida, mis algab Kallase raamatus põgusa tagasivaatega tema lapsepõlve 1950. aastatel, jätkub 1960. aastate lõpuga ja seejärel juba 1980. aastatega, mis leiab kujutamist/kommenteerimist nii Muti kui ka Kallase raamatus.

Kallas keskendub oma raamatus 1980ndate «tormile ja tungile». Mõlemad lõpetavad ekskursi minevikku 1990. algusega. Mutist saab Lennart Meri kutsel välisministeeriumi ametnik, Kallase raamat päädib 20. augustiga 1991, Eesti Vabariigi taastamisotsuse vastuvõtmisega.

Muti mäletamised paistavad silma teatava raamatupidamislikkusega – vähemalt kaalutleva ja mõista püüdva stiili poolest. See on temaga juhtunu, tema lokaliteetide, teda ümbritse­nud või suhtlusringi ulatunud inimeste arvele võtmine – deebet ja kreedit. Siin on nii portreid kui ka arutlemisi kirjanike/kunstnike koha üle Nõukogude ühiskonnas.

«Deebetina» oleksid võetavad siis toonased purjutamised, nõukogulik absurd. Teisalt paistab Muti ajasaldo tulevat siiski positiivne (köide algabki nendinguga, et elu läheb ülesmäge, ja lõpeb peale vahepealset seikluslikkust uue elulehekülje (välisministeeriumi aeg – sealt koguneb teatavasti romaani «Rahvusvaheline mees» ainestik) pööramisega.

Muti meenutustesse mahuvad portreed Miki-Mednist, Mart Remmelist, Jaan Kruusvallist, Uno Lahest, Lennart Merist, Juhan Viidingust, Enn Soosaarest, Ervin Õunapuust. Kallase raamatuski on hulk tegelasi, mh omaaegseid võimu- ja parteimehi. Just «tegelasi», sest Muti ja Kallase mälestuste n-ö kirjanduslik pool avaldubki selles, kuidas  (milliste ilmekate detailidega) üht või teist omaaegset tee- või põlvkonnakaaslast kujutatakse. Kallase mälestused on pajatused, mida veavad endale esitatud küsimused ja nendele vastuste otsimine.

Mõlema raamatust leiame ohtralt viiteid selle kohta, kuidas üks või teine eluepisood hiljem kirjanduseks sai.

On üks silmatorkav ühispind mõlemas raamatus, mis lausa tõuseb sümboliseerima kirjanikku ja tema aega – need on Tallinna kõrtsid. Aja muutumise kulgu tulekski mõõta loomeinimeste puhul sellega, kus ja millised on olnud nende tegelikud kokkusaamiskohad, teede ristumised ja inspiratsiooniallikad.

Kuku ja Eeslitall, veel paar tuntud baari – neis ristusid peale Loomingu toimetuse Muti ja Kallase teed. Kallase «privileegiks» on olnud nii KGB maja Pagari tänaval kui ka Patarei vangla ja Seewald, Mutt on veetnud ühe äreva öö koos Lahega kaineris.

Selle ühispinna kohta on Mutil oluline tähelepanek: «Tundus, nagu oleksid tohutud murrangud ühiskonnas peegeldunud kõrtsikultuuris.» Ja Kallas kuulutab ühel leheküljel pidulikult: «Kui mina esimest korda üle õllebaari ukse astusin, oli žiguliajastu juba alanud.»

See «Kevade» alguslauset nii intrigeerivalt ümberütlev täheldus võib ehk mõnele tänapäeva nooremale lugejale signaliseerida, nagu oleks  nende eelkäijate (kirjanike) aeg olnudki pidevalt umbjoobes aeg.

Ometi tunnistavad mõlemad mäletajad, et neil – ametliku ajaloo seisukohast režiimist tingituna ahistavatel – aastatel sündis looming, mis praegu on võetav nüüdisklassikana. Mihkel Muti raamat kannab kujundlikku pealkirja «Elukott».

Võib-olla elasime tõepoolest neil aegadel otsekui kotis, ent selles, mis sinna kotti aja võimaluste või võimatuste sunnil kogunes, on tänasele päevale väga palju õpetlikku. Kuni mäletame, seni elame. Ja vastupidi – elu taasloomine käib mäletamise läbi.

Raamatud

Mihkel Mutt
«Mälestused VI. Elukott»
Fabian, 2011
223 lk

Teet Kallas
«Mäles­tused I. Aeg»
Faatum, 2011
228 lk