Armin Kõomägi

FOTO: Mihkel Maripuu

Priit Pullerits leiab, et Armin Kõomäe äsjailmunud «Hea firma» on palju rohkem kui kahe isehakanud ärimehe ja nende firma lugu.

Siit tuleb hea äriidee, kuidas pangad saaks end edukalt halbade laenude – ehk otse öeldes süüdimatult lollide laenuvõtjate – vastu kindlustada, ja see tuleb mehelt, kes teab, millest ta räägib, kas või juba seepärast, et on kuulunud Eesti 150 rikkama inimese hulka. Ehk teab omast kogemusest, kust raha tuleb ja kuidas sellega ringi käia, nii et see kõige kaduva teed ei pudeneks.

Armin Kõomägi, Säästumarketite keti rajajaid, kirjutab oma neljandas raamatus «Hea firma» – ja olgu igasuguste ärimehest-kirjanikuks-eelarvamuste kummutamiseks kähku märgitud, et juba kuus aastat tagasi võitis ta Tuglase novelliauhinna – kahest margariiniäris üliedukalt alustanud vahendajast, kes rahakuhja kasvades lõpuks pealtnäha glamuursesse-väärikasse pangandusse sukeldununa avastavad, et pole see pank nii noobel asi ühtigi.

Osa laenuvõtjaid, selgub, on nõnda ülbeks läinud, et vilistavad oma maksetele. Kuni ühtäkki turgatab pangajuhiks palgatud baltisakslasel pähe hiilgav idee: need, kes laenu soovivad, peavad tagatiseks panema ühe neeru eemaldamise õiguse. Sellel on isegi oma taks: 15 000 dollarit.

Kuidas tundub? On kellelgi veel laenuisu?

Esiotsa tundub, nagu oleks «Hea firma» ajaliinide ja tegevuspaikade kinematograafilistest siia-sinna hüpetest hoolimata ootuspärane ja lihtne lugu, kuidas pealtnäha kahest tavalisest, pigem isegi luuserlike eeldustega mehest saavad Eesti kapitalismi tärkamise ajal tänu juhukohtumisele ühe soomlasega pururikkad ettevõtjad.

Kõomägi kirjutab nendest hoogsalt ja mõnuga, vähimagi tüütava ilulemiseta, lausa naturalistlikult, kui meenutada veel kord näiteks neerutagatist (ja seal on isegi kaks vastikut tegelinskit, Karl Marks ja Robin Good, kes vara-/röövkapitalismis pankuritelt raha väljapommimise asemel hakkavad peagi hoopis panga vastutustundetuilt klientidelt keldrikorrusel vajadusel neere välja peksma), nii et üksvahe tahaks koguni küsida: ega kaunis, kõrge ja üllas kirjanduslik pretensioon äkki liiga ei kannata?

Ent «Hea firma», vaatamata näiteks Ernesto Creatoni (mäletate Preatonit?) nimelisele episoodilisele tegelasele, ei ole üldistav dokumentalistika Eesti lähiajaloost. Peategelastel Martin Kukel ja Leo Kamarskil pole isegi mingeid prototüüpe, ärge otsigegi. (Et kust ma tean, küsite. No kuulge: ega ma siin niisama targuta, tegin ikka reporteritööd.) Ja õieti polegi nemad peategelased. Selleks on hoopis nende firma, kelle eneseusk ja -kindlus kasvavad nii suureks, kuni...

Aga selles raamatus on palju rohkem kui kahe isehakanud ärimehe ja nende firma lugu. Vahepalad, mis sellesse lukku on põimitud – ja mis vähemasti alguses tekitavad kimbatust, kuhu autor nendega kokkuvõttes tüürida püüab –, ärgitavad lugedes mõtteid, mis panevad sügavalt meie muutuva elu üle juurdlema.

Üks meeldejäävamaid stseene räägib, kuidas Leo Kamarski sõidab uhke S-klassi Mercedesega (remargi korras: Kõomägi sõidab BMWga) isa juubelile, pere silmanähtavalt tüdinud, ning ühtäkki meenub talle, millist õnne tõi tema vanemaile too ammune päev, kui isa uue helesinise Moskvitšiga koju sõitis, salongis bensiini- ja tavotilõhn. «Tehnikat on rohkem, tundeid vähem,» tõdeb Kõomägi nüüdse aja kohta. Ei söandaks talle kuidagi vastu vaielda.

Tõsiseid mõttekohti koorub romaanist veelgi, lausa ridamisi. Miks firmat tehes ei räägita kunagi neist asjust, mida inimestes positiivseks peetakse, nagu ausus, tasakaalukus, omakasupüüdmatus, kaastundlikkus jne? Miks õhutatakse viimasel ajal igal pool koostööd, mis «iseenesest ei paku adrenaliini», kui «võitlus on alati seksikam»? Miks küll tõmbab inimesi külla suurlinnadesse, nagu Pariis, kus saab «jalutada reostatud Seine’i kallastel, hingata sisse saastatud linnaõhku ja jäädvustada end rauast torni taustal»?

Peatuge korraks ja mõelge. Ärge tormake, kuigi tempokas «Hea firma», nagu kiire argielugi, imeb teid endasse.

Kokkuvõttes on see raamat, mis näitab, kuhu kasvu, kasvu ja veel kord kasvu jumaldav kapitalism meid välja võib viia. Igasugune katse sellele lõputule, tapvale kasvule piiri tõmmata kohtab mõistmatust. Ja võib viia koguni piduritõmbaja traagilise hukuni.
---------------------------------------------------------
Armin Kõomägi on mitme hea novelli ainese kokku ­käkerdanud kehvaks romaaniks, leiab Margus Mihkels.


Miski ei tapa ladusat lugu tõhusamalt kui haaravate pildikeste vahele pikitud heietused, milles leinatakse taga igaveseks kadunud lapsepõlve, valutatakse südant kliima soojenemise pärast ning mõtiskletakse kapitalismi olemuse ja tähtsuse üle. Ja just seda Kõomägi «Heas firmas» teeb.

Kõomäe (avalik) debüüt ilukirjanduses oli muljetavaldav – Delfi naistelehe romantikalugude konkursi võidutöö ei olnud mitte ainult mäekõrguselt üle muust žüriile esitatud pahnast – tihti on ju nii, et mida tumedam on taevas, seda eredamana näivad tähed –, vaid oli hea, tugev novell ka konteksti arvestamata.

Lihtne, ladus lugu õnnestunud puändiga, vaba tarbetu targutamise ja liigse ilulemise taagast. Ka novellikogu «Amatöörid» (2005) tõendas Kõomäe osavust lühilugude konstrueerimisel. 27 jutu sekka on eksinud vaid mõni, mis õlgu kehitama või pettunult kulmu kergitama paneb.

Kaks aastat hiljem ilmunud kümne jutuga kogu «Nägu, mis jäi üle» näitas juba veidi teistsugust jutustamislaadi ja ennustas põhjalikumaid muutusi, aga seda, mis täpselt juhtuma hakkas, siiski mitte.

Juhtus see, et Kõomäe esimene romaan «Pagejad» (2009) jäi tervikuna selgelt alla tema parematele novellidele, ja teisel katsel «Hea firmaga» lükkas Kõomägi kõrvulukustava kolinaga alla lati, mille ta ise oli üles seadnud.

Taandareng, võib Kõomäe kirjanikutee kohta praegu öelda. Ja arvustaja õigusega ütlengi.
Sest kirjanikuna on Kõomägi lõpuks siiski – ja seejuures ilmselt täie tahtmise ja teadmisega – õige valusa vaardiga põrutanud vastu seda kurikuulsat kari, mille otsa eksib suurem osa kirjanikest oma debüütteosega – püüab ühes teoses kokku võtta kogu maailma tarkuse.

Tulemus on selline, nagu oleks «Tähesõdade» stsenaariumi kirjutanud Tarmo Teder ja Friedrich Nietzsche kahasse.

«Hea firma» võiks olla äärmiselt omapärane (peategelane on ju arvuti), ladus ja üldistusvõimeline tagasivaade Eesti äri eripäradele viimase kahe kümnendi vältel, aga tegelikult on see justkui äratuskutset kuulnud ärimehe patukahetsuskõne. Minge raamatupoodi, avage raamat leheküljelt 105 ja hakake lugema.

Kui suudate lugeda 106. lehekülje lõpuni, ostke raamat ära – sisuliselt on sama seosetu ja killustatud kogu teos. Kõomäe mõttelend on sünnitanud suure hulga pildikesi, millest peaaegu igaüks kannaks välja tuttavas tugevuses novelli, aga paraku on need segatud mingiks kummaliseks kompotiks.

Kahju kohe, kui inimesed lugude jutustamise asemel kunsti tegema hakkavad.

Raamat

Armin Kõomägi
«Hea firma»
Jumalikud Ilmutused, 2011
150 lk