Raamat Hando Runnel «Tähed taha­vad sõnaks» Autori illus­trat­sioonid Ilmamaa, 2011 286 lk

FOTO: Repro

Hando Runneli värskeim luulekogu «Tähed tahavad sõnaks», kuhu  koondatud 357 luuletusest on varem ilmunud kõigest 19, näitab, et vanameister pole sugugi vananenud. Runneli luule on endiselt meisterlik, hoogne, mõtteerk ja lihtne.


Kogukas kogu on terviklik ja peensusteni komponeeritud. Runnel alustab kaherealiste mõttevälkudega, edasi tulevad kolmerealised, mis kasvavad neljarealisteks luuletusteks, ning hoogu lisades jõuab autor välja 28-realise lõpuluuletuseni «336 lööki ehk lõputu tantsulaul».

Seetõttu võiks autori sõnatut soovitust järgida ning alustada lugemist esimesest luuletusest, mitte sirvides peatuda juhuslikel lehekülgedel, nagu tavaliselt luuleraamatu loetakse.

Omamoodi sobib «Tähed tahavad sõnaks» luulest võõrdunud lugejale – esimestelt lehekülgedelt leiab salmiklikke luuletusi, mis passivad kaunistama õnnitluskaarte või Facebooki seinu. Samas on need kaherealised luuletused tabavad, napp vorm välistab igasuguse liialduse, eputamise. Tõeline lihtsuse võlu. Võtame näiteks luuletuse pealkirjaga «Pahameel»: «Oh jumal küll, / sa vaata kuradit!» Või siis luuletuse «Tõik»: «Ei ole ihu hingeta, / ei sõprust sugupingeta.» No või read, mis on koondatud pealkirja alla «Ähvardust»: «Meie läheme armastama,/ teie jääge kurvastama!» Jne.

Lisaks on luuleridadesse püütud poliitikuid («Lugemisi»: «Kulla mees, Juhan Parts, / sinu jaoks on valmis karts! / Aga torm Ansip morn, / sinu jaoks on vangitorn! / Palun järgi vaadata, / ärge laske oodata!»), kirjamehi-naisi («Kevväi»: «Puu’ ommava kõik varsti värskin lehin! / Mis tolle pääle kostat, Andres Ehin»).

Omaette tugevate teemadena kerkivad esile veel tänapäeva argihetke pildikesed – «Jook ühes, mobla teises käes / seks-seiklus südames.» («Uulits») –, read Eestist: «Me tahtsime Eestit, ent millist? / Meid jälle on tõmmatud tillist!» («Me tahtsime»).   

Kuid tegelikult on peaaegu võimatu koondada kogu «Tähed tahavad sõnaks» ühe ja üldise teema alla. Võib-olla ainult ELU sobiks selleks, aga see on juba liiga üldistav ja lihtsustav sildistamine. Sama raske kui ühist teemat leida on ka näiteid välja valida – leidlikke ridu, kauneid kujundeid ja tabavaid luuletusi on ses kogus liiga palju. Pealegi on mõni luuletus lihtsalt ilus, näiteks nagu «Taassünni päev»: «Läbi hakklihamasina / Väntasin vaarikaid / Punaste sõstarde sekka.»

Vaatamata Runneli hoogsale lustile immitseb ridade vahelt kurbust. Ta varjutab valu sõnademänguga ning vürtsitab irooniaga. Seetõttu kurbus – elu paratamatu lõpu, armastuse kaduvuse, Eesti valikute rumaluse – ei domineeri, kuid kahtlemata on see temale oluline. Nagu hea kolleeg märkis, kõnelevad Runneli epigrammilised luuletused Runneli tundlikust elujälgimisest.

«Tähed tahavad sõnaks» on rahvalik luulekogu ja Runnel on heas mõttes rahvalaulik, kes luuletab meie igapäevaelust. Seetõttu ei usu ma ka seda, et retrolikult sinise kaanega ning Runneli enda illustratsioonidega raamat kuuluks nende hulka, mis raamatukogusse tolmu koguma jäävad. Äratundmisrõõmu leiavad ju sest kogust nii Runneli ammused austajad kui ka Runnelit alles avastav ja luulekaugem lugeja.

Raamat

Hando Runnel
«Tähed taha­vad sõnaks»
Autori illus­trat­sioonid
Ilmamaa, 2011
286 lk