Mis siis on süütus? Ühest küljest teadmatus, teisest küljest – otsekui vastupidi – millegi teadmine või mäletamine, mida süütuse kaotanud (enam) ei tea ega mäleta. Nagu näiteks Poppinsi-loo loomade ja lindude keel. Kuid peamine tegur, mis inimese seisundit muudab, on siiski millegi teada saamine või veel täpsemalt – millestki teadlikuks saamine. Mitte kogemus iseenesest, vaid just kogemusest võrsuv mõistmine, teadasaamine. Teadmatusest teadmisse astumine. Nagu Aadam ja Eeva, kes polnud midagi kuulnud heast ega kurjast, kuni õuna sõid ja neist teadlikuks said.
Sama kehtib ka üksikjuhtumite või üksikute teemade kohta. Neist ollakse teadmatuses, kuni saadakse teadlikuks. Teadmatusest sooritatud pahategu ei karistata, see loetakse õnnetuseks, sest selles küsimuses oli inimene oma tegu tehes süütu, isegi kui ta muidu on täiesti vastutusvõimeline ja süüdiv. Muidu vastutusvõimeline inimene võib olla süütu iseenese tundmises, näiteks pole ta taibanud, et käitub mõnikord naeruväärselt edevalt. Aga võib juhtuda, et ka imetlusväärselt ausameelselt, ise seda märkamata. Mõni võib olla süütult teadmatu, et inimesed võivad ilma otsese põhjuseta olla lihtsalt õelad või vähemalt alahinnata nende võimet isekuseks. Sellistel juhtudel öeldakse näiteks, et keegi esitas süütu küsimuse või jäi süütult midagi uskuma. Kuna teiste mõistmine käib suuresti läbi iseenda, siis võib öelda, et inimsuhetes tähendab süütus nõrka refleksiooni- ja eneseanalüüsivõimet. Süütu mõttemaailmaga inimene ei oska lennult esineda ettekandega oma psüühiliste, vaimsete ja emotsionaalsete omaduste kohta. Ta isegi ei oska arvata, on ta hea või halb inimene, ta pole taibanud endalt seda küsida. Ja ammugi ei oska ta arvata, milline õnn on viibida sellises seisundis, sest kui see läbi saab, siis tagasipöördumist ei ole. Süütuse kaotamine on ühesuunaline ja ühekordne protsess.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2020/07/05/13192430t1h11a7.jpg)