• Ühiskond ei kiida praegu pikki puhkusreise heaks
  • Vastutustundlikult reisimist ei tohiks siiski pahaks panna
  • Reisijad peaks aga igal juhul arvestama ootamatustega

Evelyn Kaldoja

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Kui uskuda Facebooki fotovoogu, on ­Kuldiga kosk, Trakai loss ja Sigulda kepipark kaugeimad punktid, kuhu eestlased sel suvel reisivad. Paljud jäävad sootuks Eestisse, mõnikord torisedes, kui kallis kõik on, aga enamasti uhkelt imestades, milliseid turismipärle nad kodu­uksest vaid sadakonna kilomeetri kauguselt püüavad.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tõenäoliselt tänu sellele, et ma ise Hispaania-avantüüri (vt Arterist) ei varjanud, tean, et tegelikult leidub omajagu ka neid, kes reisivad kaugemale. Lihtsalt enamasti ­püütakse seda vaikselt teha, sest praegu sotsiaalmeediasse Vahemere äärest pildi postitamine on umbes sama kui kelkida süütevedeliku joomisega. See pole küll illegaalne, kuid ei meeldi õigustatult ei meie riigiaparaadile ega suurele osale kaaskodanikest.

Välisministeerium ei saa kätt ette ­panna, aga soovitab reisimise vajadust hoolikalt kaaluda. Meie diplomaatilise sotsiaaltöö ehk konsulaarabiga tegelevad ametnikud veetsid kevadel nädalaid, et aidata koju ootamatult ära kadunud lennuliinide ja asemele tekkinud karmide liikumispiirangute vangi sattunud eestlasi. Koos koroonaga püsivad senini nii ootamatute piirangute ja katkevate ühenduste kui ka välismaal raskekujuliselt sellesse tõppe jäämise risk.