Pärast seda, kui Ungari valijad 2010. aastal sotsid valitsusest minema saatsid ja kaks kolmandikku häältest konservatiivsele Fideszile andsid, tunduvad tänavameeleavaldused selles riigis toimuvat üsna regulaarselt.
Evelyn Kaldoja: Ungari vajab kõrvaltvaatajat
14. jaanuar 2012, 15:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdavalt uute seaduste – ennekõike 1. jaanuaril jõustunud põhiseaduse – vastu ja fotode järgi otsustades traditsioonilise vasakpoolse elemendi – näiteks ametiühingute – eestvõttel.
Tänaseks on Budapestis aga kavandatud meeleavaldus valitsuse toetuseks. Korraldajad nimetavad seda intellektuaalide, ärimeeste ja ajakirjanike rahumarsiks, millele järgneb rahvusvahelise kriitika vastane inimkett «Käed eemale Ungarist!». Kummal poolel on õigus?
Minu isiklikud kogemused ungari kolleegidega kinnitavad seda, mida nad isegi väidavad – parem-vasakpoolsuse telg nende ühiskonnas on kindlalt juurdunud ja isegi tavalised päevalehed asuvad selgel poliitilisel poolel.
Nii korraldas kompartei häälekandjast välja kasvanud Népszabadság Fideszi meediaseaduse vastu rahvusvahelise protestikampaania. Konservatiivse Magyar Hírlapi välistoimetuse juhataja on mind aga veennud, et seesama seadus on normaalne õigusakt. Eile saabusid värsked küsitlustulemused, millest selgus, et Fidezsi populaarsus on kolinal langenud.
Aga kui madalale? 39 protsendile, mis annab neile jätkuvalt kodumaa parteimaastiku tugevaima positsiooni. Kaks aastat valitsuse pihta turmtuld andnud sotsid jäävad ikkagi teiseks 22-protsendilise toetusega.
Võib-olla seetõttu, et valija ei meenuta kuldsena ka nende ajastut, mille ereda hetkena võib meenutada peaminister Ferenc Gyurcsány kelkimist, kuidas ta valijatele valetas. Võib-olla seetõttu, et varasem põhiseadus, mille Fidesz uuega asendas, oligi sõna otseses mõttes stalinistlik, pärinedes 1949. aastast?
Et siiani pole keegi väitnud, et parlamendienamus on küsitlustulemused vägivallaga oma tahtele allutanud, kaldun neid uskuma adekvaatse peegeldusena sellest, mida ungarlaste enamus praegu tahab. Sest ei plakatiga vehkimine ega streik näita demokraatlikku enamuse tahet. Ega suuda suvaline mass tänaval anda adekvaatset hinnangut millegi õiguspärasusele.
Siiski ei taha ma väita, et pooldaksin enamuse türanniat. Vastupidi, kuigi üldiselt ma ühelegi riigile seda ei sooviks, on mul praegusel juhul hea meel, et Ungaril on vaja Rahvusvahelise Valuutafondi abi.
Samuti tunduvad julgustavad teatud Lissaboni leppes sisalduvad võimalused. Need annavad IMFile ja ELile võimaluse väänata Budapesti käsi juhul, kui too tõesti on neutraalse rahvusvahelise hinnangu kohaselt rikkunud tänapäeva lääneliku demokraatia head tava.