Mihkel Kunnus: valge mees on surnud

Mihkel Kunnus Foto: Konstantin Sednev

Ainult tihedas ideoloogilises udupilves saab unistada, et diskrimineerimisvabas ühiskonnas on kõikjal samad jaotused nagu sünnitusmajas, olgu riigikogus või vanglas, teetöödel või salsaringis, kirjutab kolumnist Mihkel Kunnus.  

George Floydi tapmisest ajendatud rahutused ja selle vastukaja Eesti (ühis)meedias toob meelde ühe anekdoodi. Rahvaloendaja uurib küsitletavalt, kes on nende leibkonnas perepea, s.o inimene, kes otsustab kõige tähtsamate küsimuste üle. Mees vastab, et tema, kindlasti tema. Küsitluse käigus aga selgub, et pere eelarve, laste kooli­küsimuste, eluasemekulude ja sisse­ostude üle otsustab naine. Küsitleja satub sagadusse. «Oot-oot, ennist ütlesite, et teie olete perepea ja teie otsustate kõigi tähtsamate küsimuste üle.» Mees vastab: «Jah, mina olen perepea. Naine tegeleb eelarvega, rahakott on tema käes, laste koolitamine, ostud ja muu tühi-tähi on tema otsustada. Mina otsustan tõepoolest tähtsate küsimuste üle, näiteks, kas Trump peaks kohtuma Putiniga, kas kliima soojeneb, kes peaks võitma USA järgmised presidendivalimised jne».

Arvan, et USA peab oma siseprobleemidega hakkama saama ilma Eesti Youtube’i-põlvkonna abita, aga pole võimatu, et sarnanen selle arvamuse tõttu üsnagi eelkirjeldatud perepeaga. Pealegi on kultuurianalüütiliselt selles diskursuses väga mitmel sügavusastmel väärtuslikku.

Alustan teadusest. Õhtumaisel kultuuril, mis on üha enam saanud ja saamas maailmakultuuriks, on teadusega kahetine ehk õnnestav ja valuline suhe. Esimest ilmestab igasugune tehnoloogiline progress, toiduhankest meditsiinini, üha suuremate inimhulkade väljaaitamine kirjeldamatust viletsusest. Selle sügavamaks kihiks pole aga midagi vähemat kui inimese jumalikustamine nii moraaliseaduste andja kui ka tehnoloogilise kontrolli osas (siin võib viidata Dostojevskile, aga ka ülipolulaarse Yuval Noah Harari raamatule «Homo Deus»). Kuigi praeguseks on selge, et progressi hind võib olla lausa talumatult, et mitte öelda hukutavalt ränk, jätan selle vaatluse alt kõrvale ja keskendun identiteedivalule, sellele, et kogu teaduse arengulugu on ühtlasi inimese võõrandumise ja alandamise lugu.

Lääne kultuur pole patriarhaadi ja rõhumisstruktuuride leiutaja, vaid nende kõige edukam leevendaja.

Näiteks Darwini nimega seotud alandus on olnud nii ränk, et selle poolenistigi läbi seedimine käib veel väga paljudel kaugelt üle jõu. See on mõistetav, kuna unistusele (ühtse) inimkonna lakkamatust progressist on sellega jäetud lausa talumatult ahtad rajajooned. Ometi on koduplaneedi konkreetsele füüsilisele piiratusele ja liigilise võiduvõimaluse põhimõttelisele võimatusele veel suhteliselt lihtne otsa vaadata – need pole kuidagi käegakatsutavad –, võrreldes inimindiviidide parandamatu ebavõrdsusega. Pole see ju vähemat kui ühe õhtumaise baasväärtuse otsene eitus. Laenan siin leebe erudiidi Ilmar Vene sõnastuse: «Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada inimloomus teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane. Mida enam ilmalikustume ja kaotab oma tähtsuses metafüüsiline sfäär, seda tühisem sõnakõlks on ka võrdsuse idee, mis täieliselt metafüüsilisest sfäärist pärinebki.

Arusaadavalt ärritab igasugune ebavõrdsuse paratamatusele osutamine neid, kes tahavad ebavõrdsust leevendada (pärinegu see siis, kust tahes). See ärritus on õigustatud ka ajaloolise kogemuse tõttu, sest tõepoolest: igasuguseid kultuuriliselt sattumuslikke hierarhiaid ja rõhumisviise on püütud põlistada, väites neid Jumalast või Loodusest seatud paratamatuseks. Ometi on eristus vajalik. Nimelt selleks, et päritud ebavõrdsust leevendada, tuleks tegelik ebavõrdsus kõigepealt tuvastada, aga raske on midagi tuvastada või eritleda, kui selle olemasolu idealistlikult eitatakse. Küllap see on ka põhjus, miks näiteks sooneutraalsuse ja soopimeduse eristus on laiemas teadvuses nii hiline, juurdub kehvalt ja ajab segadusse.

Eelöeldu põhjal võisin ilma igasuguseid teadusartikleid lappamata öelda, et kultuuriliselt on korrektne kaitsta seisukohta, et USAs lokkab süsteemne rassism, ka politseis. On fakt, et vanglates on neid proportsionaalselt rohkem kui ühiskonnas. Ja täiesti selge on ka see, et kui keegi söandab kahelda teesis, et USA politsei on olemuselt rassistlik (näiteks teadusuuringutele toetudes), saab talle osaks kiire vastulöök. USAs sobib siin näiteks Steven Pinkeri kaasus, kohalikuks näiteks aga Joonas Kiige julgete üldistustega maruline traktaat «Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses» (Sirp 19. VI) vastuseks Marti Aaviku mahult seitse korda lühemale ja ettevaatlikule kommentaarile (PM 3. VI), kus viimane söandab kirjutada: «Kas on siis nii, et USAs tulistavad valgenahalised politseinikud eriti mustanahalisi ja nende ajend on rassistlik?» Osutan eelmisel aastal teadusajakirjas PNAS ilmunud ja seejärel igast küljest läbi vaieldud artiklile «Officer characteristics and racial disparities in fatal officer-involved shootings». Olgu üksikjuhtumid millised tahes, on vastus üldjoontes siiski «ei». Joonas Kiik süüdistab seepeale Aavikut ei milleski vähemas kui teaduspesus ja kardab ajakirjanduse allakäiku. Ja kuigivõrd pole teda lepitanud ka see, et Marti Aavik on jäänud järgmises lõigus üsna skeptilisele positsioonile: «Kummastavaim ongi vast see, et nii võimekas riigis pole suudetud koguda täpsemat statistikat, mis võimaldaks vähemalt haritud ameeriklastel jõuda ühisele arusaamisele, kumba pidi asjalood on.»

Muigamisi võiks öelda, et ka haritud ameeriklasel on asi väga selge ka ilma igasuguste uuringuteta – pole vaja mingit uuringuudu selge moraalse seisukoha ette. Pealegi annab parem haridus paremad tööriistad uuringute kritiseerimiseks ja oma maailmavaateliste hoiakute kaitsmiseks. Kui uuringutest selguks, et USA politsei pole rassistlik, siis oleks see üldhumanistlikult seisukohalt lihtsalt täiesti talumatu. See tähendaks ju, et õiglase ja erapooletu politseitöö (või taga hullemaks – õiglase ühiskonnakorralduse) tulemuseks on mustanahaliste suurem proportsioon vanglates ja nii edasi. Siis võiks ju öelda, et mustanahalised on loomult kriminaalsemad, ning sellist väidet juba võrdsusaade välja ei kannataks. Korrektsem sõnastus ehk päästaks natuke – mustanahalised ei ole loomult kriminaalsemad, vaid kriminaalsete indiviidide hulgas on mustanahalisi proportsionaalselt rohkem kui teisi –, aga see lause on liiga pikk ja keeruline. Nagu ka analoogiline väide meeste kohta. Ja muidugi päästab alati viitamine sotsiaalsetele oludele, sest need on tõesti olulised ja ilma igasuguse irooniata. See udune lõtk päästab ka teadlased, sest näiteks võrdsuse impeeriumi rohmakamas versioonis (NSVL) löödi geneetikud lihtsalt pikemalt mõtlemata maha. Humanistlik reaktsioon oli siin õige: kui pärilikkus (saati klasterduv!) joonistub talumatult selgelt ja jäigalt välja, saab inimsuse religioon surmahoobi.

Yuval Noah Harari noogutab: «Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogia õigusest ja politoloogiast». Ma arvan, et see sein püsib siiski kõvasti visamalt kui mõni valge mehe pronkskuju. Naksakamatel sõssidel soovitan kas või mõtteharjutuse korras käia kogu struktuurse ja süstemaatilise diskrimineerimise udukudumiga üle faktist, et vanglates on mehi vaata et 20 korda rohkem kui naisi. Miks me seda diskrimineerimiseks ja seksismiks ei pea? No sest see seda pole. Kuigi ei saa ka täieliku tõsikindlusega eitada, et ainult valge mees suudab oma «statistilisele loomusele» stoiliselt otsa vaadata. Ainult tihedas ideoloogilises udupilves saab valutult unistada, et diskrimineerimisvabas ühiskonnas on kõikjal samad jaotused nagu sünnitusmajas, olgu riigikogus või vanglas, teetöödel või salsaringis.

Ja veel: kummal poolel on tõestamiskohus, kui selgub mingi sotsiaalne disproportsioon? Kas teadusliku empiirikaga on vaja tõestada (süsteemset rassismi) või selle puudumist? Kui loobuda rassismieeldusest, siis võib juhtuda nagu palgalõhega, mida teaduslikumalt uurides kipub ikka selguma, et soolisele diskrimineerimisele jääb nurgakeseks ainult murdosa murdosast ja sedagi oletuslikult kategooria «seletamata palgalõhe» üha kitsenevas varjus. Lähenemise robustsust näitlikustab ilmekalt see, et erinevusi suudetakse möönda ainult päevselges, lausa käega katsutavas, näiteks keskmises lihasjõus ja keskmises eluea pikkuses. Vaimu ja motivatsiooni­struktuuri ees aga peatutakse sügavas neokreatsionistlikus vakatuses.

Kust me teame, et rassiline disproportsioon karistusasutustes on rassismi tagajärg? Eks ikka eeldame moralistlikus pahameeles. Ent kui võtta eelduseks, et disproportsioon ise ongi süsteemne rassism, siis kaob sealt suurem moralistlik sugulus selle eelarvamusliku ja eksliku kõrkusega, mida muidu rassismi mõistega tähistame, ning kaasub selline kena uperpall: meie – ja mitte ainult meie – ühiskond osutub räigelt mehi diskrimineerivaks, sest meie ühiskonna struktuur on selline, et nende hulgas, keda see jõuga represseerib, on proportsionaalselt palju rohkem mehi ning see disproportsioon on kõvasti suurem kui mustanahaliste oma USA politsei- ja kohtusüsteemis.

Milline on lähtepositsioon, mille taustal anda hinnang olgu soo- või rassipõhisele disproportsioonile ühiskonna struktuurides? Näiteks soosüsteem pole 250 aastat, pole isegi 2500 aastat vana, vaid suurusjärgus miljard aastat. Ning õhtumaine kultuur, mida parimas Toqueville’i efekti vaimus on progressiivid harjunud juurelt patriarhaalseks sõimama, saab evolutsioonilises perspektiivis sootuks pahupidise värvingu. Lääne kultuur pole patriarhaadi ja rõhumisstruktuuride leiutaja, vaid nende kõige edukam leevendaja, kultuur, mis on jõudnud kõige kaugemale oma lõppsihina lootusetus mässus indiviidide võrdsustamise teel. Kas seda selle pärast needa või ülistada, on jällegi perspektiivi küsimus. Kristlikule humanismile on see olnud pöörane edulugu, aga kardetavasti tuleb vääramatu ja õige halastamatu tagasilöök ökoloogia kirjeldatud rindelt.

Lõpetan samuti anekdoodiga. Karuisa küsib pahaselt, kes on tema kausi tühjaks söönud, ja karulaps küsib pahaselt, kes on tema kausi tühjaks söönud. Seepeale nähvab karuema, et mis te jaurate, ma pole teile mingit putru keetnudki. Peenema kujundiga: pole leidunud veel Frigitte Nietzschet, kes oleks öelnud, et valge mees on surnud, et teda pole tahtelise ja omnipotentse ebavõrdusgeneraatorina kunagi olemas olnudki. Elu ebatäius pole Eedeni ärarikkumise tagajärg, vaid inimlikult puudulik katse kohandada evolutsiooniliselt kujunenud etteantus oma ilusaimate ja ometi vastuoluliste unistuste järgi.

Lugu on eelnevalt ilmunud Sirbis