Eike Tammekänd: õlle abil saab nälkjaid ligi meelitada

Eike Tammekänd, Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Foto: Erakogu

Kuigi niitmise ja rohimise vähendamine mõjub elurikkusele hästi, tuleb lusitaania teeteost lahtisaamiseks seda teha. Kui võõrliigist on vabanetud, võib elurikkusele taas ruumi anda, kirjutab Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Eike Tammekänd.  

Tänavune suvi hämmastas meid halvas mõttes kõiki sellega, et äkitsi hakkas igalt poolt välja roomama aplaid hiidnälkjaid. Lusitaania ehk hispaania teeteod hakkasid ennast siin sisse seadma juba umbes 10 aastat tagasi ja on jõudnud meile Lääne-Euroopast aiandusäride kaudu. Liigi munad on väga sarnased väetisegraanulitega, mida taimede mullapallidesse lisatakse, kuuldavasti on mune leitud ka sissetoodud mullapakkidest. 2008. aasta esmaleiu järel läks küll info liikvele ja aplast mõrvarnälkjast kirjutati igal aastal. Kahjuks ei mõistetud, et see liik võib meil nii suurel hulgal levida ja paljuneda – kuni probleem ei ole suur, siis seda ei hoomata.

Siiani on meie loodust hoidnud probleemsetest võõrliikidest, haigustest ja kahjuritest just meie külmad talved. Pikk talv ja karmid miinuskraadid hävitavad teiste seas ka talvituvaid lusitaania teeteo mune ning nälkjaid. Mõeldes aga viimaste aastate soojade ja leebete talvede peale, siis on üks sellesuvise plahvatusliku arvukuse tõusu põhjuseid selge. Teiseks oleme ise seda liiki juba piisavalt laiali levitanud, istutanud aedadesse välismaalt toodud taimi ja jaganud neid edasi aiast aeda. Levikut soodustab ka liigi enda võime edasi liikuda. Kui nüüd mõelda veel, et üks nälkjas muneb kuni 400 muna ja kevadel koorunud isend võib juba kuue nädala pärast ise muneda, siis ongi tulemuseks piirkonnad, kus neid nälkjaid saab juba ämbrite kaupa kokku koguda, peamiselt Tallinnas ja Harjumaal.

Sellele võõrliigile passib toiduks kõik taimne – ilulilled, köögiviljataimed, maasikad, kapsad ja salatilehed. Suure arvukuse korral võivad lusitaania teeteod süüa ka oma surnud liigikaaslasi. Neile meeldib kõik see, mis tavalistele tigudelegi, ent see võõrliik on suurema isuga ja enamasti on neid liikvel palju rohkem. Lääne-Euroopas on nad arvestatavad põllu- ja köögiviljaaedade kahjurid.

Tunne võõrast kahjurit

Hirmul on teatavasti suured silmad. Rääkides soovimatutest liikidest on väga oluline neid eristada meil tavalistest liikidest. Mitte kõik meil ringi roomavad «majata» teod ehk nälkjad pole lusitaania teeteod. Meil on kodumaiseidki liike, kes on hoopis kasulikud – nad söövad küll veidike taimi, ent peamiselt kõdupudi, mille tulemusel tekib viljakas huumus. Pealegi toituvad neist meie loomad, nende seas linnudki. Lusitaania teetigu on kollakas-oranžist kuni pruunide värvitoonideni ja pea on üldiselt tumedam kui keha. Väljasirutatult on täiskasvanud isend kuni 15 cm pikk ja hingamisava asub mantlikilbi (pea juurest algav seljaosa) peapoolses osas. Hea määramistunnus on eredavärviline tallaserv (millega tigu roomab), millel eristuvad selgelt mustad triibud. Tema keha kattev lima on oranžikas ja väga kleepuv. Munad on kuni 3 mm läbimõõduga, valkjad ja kergelt läbipaistvad, 20-30 kaupa kobarates.

Mõõtmetelt saab lusitaania teetigu võrrelda kahe loodusliku liigiga: must seatigu ja suur seatigu. Nemad on aga mõlemad värvuselt hallikas-mustad, ühel on tagakehal heledad vöödid, teisel on mantlikilp laiguline. Hingamisava on neil mõlemal mantlikilbi sabapoolses servas. Ülejäänud nälkjad on oluliselt väiksemad.

Mida teha, kui lusitaania teetigu on ennast aeda sisse seadnud?