Kas nafta ja tuuma­allvee­laevade merel tuleb sõda?

Foto: Corbis/Scanpix

Jääkarude, Vene tuumaallveelaevade, Norra naftapuurtornide ja priskete kalavarude kodus Arktikas jagub küll rohkelt nii ihaldusväärseid loodusvarasid kui tõsiseid ohte, kuid mõne aasta eest maailma lehepealkirjades kuulutatud sõda seal küll ei terenda, kinnitasid Norra julgeolekuanalüütikud Evelyn Kaldojale.

Võistlus Arktika nafta pärast: kas Venemaa on valmis jagama? – sellise küsimuse heitis Ameerika uudisajakiri Time oma lugeja ette tunamullu sügisel. «Kliimamuutus võib viia Arktikas konfliktini, ütleb NATO juhtiv komandör,» sekundeeris samal ajal Briti vasakpoone ajaleht Guar­dian. «Võitlus Arktika ressursside pärast,» märkis BBC. «Uus külm sõda?» päris ajakiri Sea Power oma kaanel, jäätunud allveelaeva foto kõrval.

Mitmete maade sõjaline huvi Arktika vastu hakkas kasvama 1960ndail, seoses strateegilise tuumarelvastusega. Norra Kaitseuuringute Instituudi teaduri Paal Sigurd Hilde sõnul muutus see aina sügavamaks 1970ndail ja 1980ndail. Siis aga varises Nõukogude süsteem kokku. Ja Arktikasse tuli rahu kümnend, kus selle külma piirkonnaga seondunud ainsaks rahvusvaheliseks teemaks sai keskkond.

Uuesti hakkas Arktika moodi tulema millenniumivahetuse paiku. Hilde sõnul oli selle põhjuseks raport pealkirjaga «USA geoloogiline uuring». Analüüs, milles märgiti, et umbes veerand siiani avastamata maavaradest peitub tõenäoliselt Arktikas.

«Ja see vallandas huvi. Kõigepealt naftatööstuses,» alustab Hilde, «millest tekkis ka poliitiline huvi.»

«Nafta on üks võtmetegur teoorias, et Arktikas võib tekkida konflikt,» selgitab Hilde. «Teine on piiride küsimus. Pärast Norra-Vene piirleppe sõlmimist 2010. aastal on üleval veel neli küsimust.»

«Vaidlusalune ala USA ja Kanada vahel Beauforti meres. Piir Venemaa ja USA vahel Tšuktši meres, millega mõlemad on nõus, aga mida pole kinnitanud Vene duuma,» loetleb Hilde. «Ja kaks osaliselt kattuvat omakskuulutamist Lomonossovi seljakul.»

«Põhimõte on selles, et Venemaa on juba enda omaks kuulutanud ühe sinna jääva ala ja Taani tahab tõenäoliselt midagi samasugust,» jätkab Hilde vaidlusaluste kohtade loetelu. «Ja kui Kanada ükskord lõpetab oma ­uuringud, siis tõenäoliselt kuulutavad nad enda omaks midagi, mis samuti teiste huvidega kattub.»

Julgeolekuanalüütik ei pea tõenäoliseks, et kolme maa jaoks vaidlusaluses tsoonis naftat või gaasi leidub.

Arktika piirivaidlustest teravaim on Hilde hinnangul vaidlus USA ja Kanada vahel. «Kuid kas keegi arvab, et Kanada läheb USAga sõtta?» küsib ta.

Hilde meenutab, kuidas pärast venelaste hiilgavat PR-trikki – lipu heiskamist põhjapoolusele mere põhja 2007. aastal – tärkas ootamatult Arktika-huvi ka NATOs. Konfliktiohust põhjas rääkisid nii admiral James Stavridis kui peasekretär Anders Fogh Rasmussen.

NATOs kütsid teemat üles peaasjalikult Norra ja Island. Hilde sõnul üritasid nende ministrid Arktikat tõstatada pea igal alliansi kokkusaamisel.

«Kuid siis tuli kannapööre,» jätkab Hilde. «2009. aasta Strasbourgi tippkohtumisel muutis Kanada ootamatult meelt ja otsustati, et me hoiame suu kinni. Nüüd blokeerib Kanada NATOs igasuguse arutelu Arktika teemadel.» Ta oletab, et Ottawa mõistis, et küsimust pole mõtet tõstatada organisatsioonis, kus tugevaimat positsiooni hoiab USA – riik, kellega neil on piirivaidlus.

2010. aastani juhtis Arktika piiripingete edetabelit Norra-Vene vaidlus Barentsi meres. See aga kadus, kui kui Moskva ja Oslo tunamullu pärast kümnendeid kestnud kõnelusi piirileppeni jõudsid.

«Miks Venemaa seda soovis? Selle taga on tõenäoliselt küll palju põhjuseid, kuid üks tõenäolisemaid on see, et nad soovivad seda ala arendada,» räägib Hilde. Kuni see piirkond oli vaidlusalune, kehtis seal ka moratoorium maavarade ammutamisele.

Piirivaidlustega või ilma, puhtalt saadaolevate ressursside poolest on Venemaa kindel võitja – nende Arktika sektoris leidub enim nii naftat kui maagaasi. Iseasi, kui hõlbus nende rikkuste jäisest merest kättesaamine on.

Norra Välispoliitika Instituudi teadur Geir Flikke loetleb takistusi: «Distantsid on tohutud. Kliima on karm. Läheb vaja tohutut tehnoloogiat, et jõuda isegi nende piirkondadeni, mis on rannikule suhteliselt lähedal.»

«Selle piirkonna ressursside eksp­luateerimiseks peab olema ligipääs esmaklassilisele tehnoloogiale. Ja see on see koht, kus Venemaa praegu standarditele alla jääb,» nendib ta.

Sestap huvitusid venelased ka välismaiste partnerite leidmisest, sealhulgas Norrast. Mistap ilmselgelt oli nende huvides ka lõpetada vaidlus Norra riigiga.

Flikke aga rõhutab, et sellegipoolest leidub faktoreid, mis välishuvi Vene nafta vastu pärsivad. «Venemaa on tagasi pööranud palju 1990ndatel tehtud erastamisi ja teinud riigist põhiosalise nafta- ja gaasisektoris,» räägib ta. «Seda tehes pole nad aga pakkunud välja algatusi nafta- ja gaasisektorisse tagasi investeerimiseks. Mis on suur probleem. Jätkusuutlikkus.»

«Rahvusvaheline kogukond on olnud väga tõrges investeerima, vähemalt alates 2002.–2003. aastast,» hindab ta.

Üks näide Venemaa venivast asjaajamisest on Štokmani väli, kus peitub hinnanguliselt 3,8 triljonit kuupmeetrit gaasi. Seda peaks arendama asuma Vene Gazpromi, Norra Statoili ja Prantsuse Totalit ühendav Shtokman Development. Aga näiteks 2006. aastal kuulutas Gazprom, et nad arendavad Štokmani üksi. Aasta hiljem kutsus Statoili ja Totali tagasi. Nüüdseks on lõpp­otsust töö alustamise kohta edasi lükatud juba mitu aastat. Gazpromi uusim, mullu detsembris antud tähtaeg on tänavu märtsis.

Kuigi kurjakuulutavaid lehepealkirju on pärast NATOst teema mahavõtmist ja Norra-Vene piirilepet taas vähemaks jäänud, ei saa aga eitada, et Arktika ääres on ka viimasel ajal peetud suurejoonelisi sõjalisi õppusi ja lennutatud kurja retoorikat. Hilde sõnul ei tähenda see siiski karmi võidurelvastumist jääkõrbe servadel. «On rohkelt retoorikat, kuid tegelikult toimub üsna vähe,» leiab ta.

Norra analüütik toob näiteks naabermaa Taani. «Mõne aasta eest koostatud kaitsepoliitika valges paberis seisis neil Arktika väejuhatus, kuid põhimõtteliselt oli see Gröönimaa ja Fääri saarte väejuhatus kokku,» kirjeldab ta. «Lisaks on neil nimekiri sõjalaevadest, mida saab põhimõtteliselt kasutada Arktikas. Aga tegelikult nad ei investeeri sellesse piirkonda.»

USA huvi piirdub Hilde sõnul peaasjalikult sellega, et kus iganes on meri, tahab liikuda ka Ühendriikide merevägi. «Aga nad ei hakka ehitama lennukikandjaid, mis sinna üles lähevad,» usub ta.

«Kanada on olnud väga innukas. Praegune Stephen Harperi valitsus on olnud häälekas, rääkides seal Kanada suveräänsusest,» tunnistab Hilde. «Aga kui te vaatate, mida Kanada tegelikult teeb – nad küll räägivad sõjalisest poolest väga palju –, siis pole seda eriti palju.»

«Nad on saatnud sinna ranger’eid, kes on põhimõtteliselt põliselanikest reservistid, kes aeg-ajalt riietuvad vormi ja sõidavad mööda lund ringi,» kirjeldab Hilde. «See pole tegelikult sõjaline üksus.»

Kuigi Kanada on varem rääkinud Arktikasse ka mereväelaste saatmisest, teatas Ottawa hiljuti, et praegu sellesse ei investeeri. «On olnud mõned õppused, üsna kõrge profiiliga, kuid Kanada ei taasrelvastu Arktika tarbeks,» rõhutab Hilde. «Üsna viimase ajani keskendusid nad väga tugevalt Lõuna-Afganistanile. See võttis põhimõtteliselt ära kõik Kanada sõjalised ressursid.»

«Venemaa jaoks on Arktika ilmselgelt tähtis. Neil asub seal Põhjalaevastik, mille ajakohastamisele kulutati päris palju raha,» tunnistab Hilde. Lisab aga, et Põhja-Jäämere ­ääres hoitav allveelaevastik pole Venemaale oluline mitte Arktika, vaid kontinentidevaheliste tuumarakettide pärast. Tuumahirmutus on Moskvale hädavajalik – kuis muidu saaksid nad istuda ühe laua taga maailma suurte tegijatega olukorras, kus nende majandus kipub võrduma pigem väiksemate tegijatega.

«Venemaa võib aeg-ajalt Arktika nootidele mängida, kuid see ilmselgelt ei tähenda, et nad ei mängiks selles piirkonnas rahvusvaheliste reeglite järgi,» on Hilde veendunud.

Flikke hinnangul on Venemaa Arktika küsimuses teatud mõttes alles ärkamas ja üritamas end uuest perspektiivist mereriigina teadvustada. Tema arvates on aga huvitav, et kogu oma geopoliitilise jutu juures lühimast teest Aasiasse ja energiaressursside arendamisest pole Moskva seda piirkonda üldse arendanud – seal on vana infrastruktuur ning näiteks päästetud saamise võimalused külmal ja pimedal ookeanil hätta sattuda võivatele laevadele on kaunis ahtad. «Venemaa peab saama hakkama lõhega ambitsioonide ja reaalsuse vahel,» leiab ta.

Oma kodumaa kohta ütleb Hilde, et Norra on Kõrg-Põhjale keskendunud pikka aega. «Päris kõvasti on investeeritud rannavalvesse, õhuväkke ja mereväkke, et hoida silma peal avaratel Kõrg-Põhja merealadel,» räägib ta.

«Kuid taas ei tohi unustada, et kõvasti on tühja retoorikat. Näiteks kui väejuhatus koliti Lõuna-Norrast Põhja-Norrasse. Miks peaks see seal olema?» pärib Hilde. Seda, kuivõrd oluline on kaasaegse tehnoloogia juures väejuhatuse paiknemine Norra ühes või teises otsas, iseloomustab tema hinnangul kõige paremini asjaolu, et Afganistani piirialadel lendavaid droone juhivad ameeriklased Las Vegasest.

Hilde usub, et selles küsimuses saab määravaks pigem regionaal- kui julgeolekupoliitika. Ehk töökohtade hoidmine Kõrg-Põhjas.

Piiril Venemaaga, mille Norra endale Teise maailmasõja tulemusel sai, käib koostöö ekspertide hinnangul aga enamasti positiivses võtmes. Parim näide on nende hinnangul ühine kalaressursside haldamine Barentsi merel.

«Eksperdid kohtuvad igal aastal, et panna paika kvoodid ja jagada need võrdselt,» kirjeldab Fridtjof Nanseni instituudi teadur Geir Hønneland. «Võib öelda, et Venemaal on huvi seaduse ja korra säilitamise vastu kogu ookeanis, sest kala liigub üle nii Vene kui Norra piiri vabalt.»

Hønneland oletab koguni, et tava teha kompromisse kalanduses võis olla põhjus, miks kaks riiki lõpuks piirileppeni jõudsid – neid läbirääkimisi pidasid paljuski samad inimesed, kes käivad kalanduskohtumistel, ja nii võiski võita kompromissiharjumuse jõud.

Teine teooria piirileppe kohta on tal tekkinud lugedes Loode-Venemaa lehti. «Ma olen näinud seletust, et Arktikas on Venemaa vastakuti nelja NATO riigiga, ja üldiselt presenteeritakse Kanadat kui kõige agressiivsemat,» kirjeldab Hønneland. «Sestap on see lepe Venemaale tähtis, sest Norra võib olla hea partner «lahingus» Kanada vastu.»

Päris pilvitu pole aga koostöö ka kalanduses. Hønnelandi sõnul tabas Norra ametnikke millenniumivahetusel tõsine pettumus, kui nad avastasid venelaste mõnevõrra erineva töökultuuri. Kui norralased püüdsid ausalt loendada väljapüütavat kala ja said venelastelt sõidelda, kui kvoote pisut ületasid, siis nende kolleegid idas pingutasid ennekõike selle nimel, et dokumendid tonnipealt klapiksid, ja võtsid tegelikku kontrolli mõnevõrra lõdvemalt. Selle tagajärjel avastas rahvusvaheline kontroll Vene poolelt teatud aastail lubatust kuni 50 protsenti suurema ülepüügi.

Kalanduses on tekkinud pingeid ka Svalbardi arhipelaagi ümber. Pärast Esimest maailmasõda andsid liitlased selle saarestiku Norrale tingimusega, et loodusressursse võivad sealt ammutada kõik Svalbardi lepingule alla kirjutanud riigid. Selle tulemusel elas neil saartel kuni 1990ndateni näiteks rohkem venelasi kui norralasi.

«1970ndate keskel anti mereriikidele õigus laiendada oma majandustsoon 200 miili kaugusele,» meenutab Hønneland. «Norra plaanis kehtestada oma tsooni ka Svalbardis. Aga teised riigid seda õigust ei tunnista, viidates Svalbardi leppele, mis ütleb, et kõigil lepingule alla kirjutanutel on võrdsed õigused Norraga võtta sealt loodusressursse.»

Teiste lepinguliste vastuseisu tõttu jättis Norra arhipelaagi ümber oma majandustsooni laiendamata, küll aga kehtestas 1977. aastal seal kalavarude kaitsetsooni. «Seda pole teised riigid formaalselt tunnustanud, küll aga praktikas, lastes Norra rannavalvel inspekteerida oma kalalaevu,» iseloomustab Hønneland.

«Isegi Venemaa ja varem NSVL lubasid Norra rannavalvel seal oma laevu inspekteerida,» jätkab ta. «Nii olid asjad seni, kuni Norra rikkujaid ei vahistanud.»

Umbes 2000. aastani Norra inspektorid seal ka teiste riikide lippude all sõitnud rikkujaid kinni ei pidanud. Kriitikatorm Moskvast, kes seni oli Norra inspektorite võimu de facto aktsepteerinud, vallandus siis, kui Norra 2001. aastal ühe nende Svalbardi ümbruses pahandust teinud kalaaluse arestis.

«Mõneti on see mõistetav, et nad reageerisid faktile, et Norra pole seal Vene laevu kinni pidanud 1977. aastast, kui tsoon rajati, aga siis pärast külma sõja lõppu, kui Venemaa on nõrgenenud, astus ootamatult selle sammu,» tunnistab Hønneland. «Venemaa tunnetaski seda nii: Norra ei karda enam Venemaad ja tunneb end nüüd enesekindlalt.»

Järgmine kord üritasid Norra inspektorid Vene alust arestida 2005. aastal. Sel korral aga võttis olukord värvikama pöörde – Elektroni-nimeline alus Norra inspektoritega pardal sõitis otseteed Murmanskisse. «Ma ei usu, et mingit ohtu oleks olnud, aga see oli inimrööv,» jutustab Hønneland.

Vene kohus mõistis hiljem Elektroni kapteni süüdi, aga vaid püügireeglite rikkumises, mitte inspektorite röövimises. Paar aastat hiljem valiti kohalikuks kangelaseks tõusnud kapten ühe Koola poolsaare linna meeriks.

Järgmistel aastatel järgnes mitu Vene laevade kinnipidamist ja Moskva lõpetas protestimise. «Keegi Norras vist ei tea, miks, aga tundsime lihtsalt kergendust,» ütleb Hønneland.

Mullu septembris tuli Vene laeva kinnipidamise peale ootamatult taas protestinoot. Selle lühikese diplomaatilise dokumendi sisu näeb Nanseni instituudi teadur pigem positiivses võtmes, sest venelased ei tõstatanud uuesti rahvusvaheliste vete küsimust.

«See oli üsna ähmane ja kummaline protest, kus süüdistati Norra rannavalvet brutaalses käitumises: selles, et nad ei lubanud laeval meeskonda raadioruumi ega olnud suhtlusaltid,» meenutab ta.

Hønneland kahtleb Vene välisministeeriumi innukuses. «Loode-Venemaal Murmanskis on suur kalanduskompleks, mis on väga Norra-vastane. Räägib Norrast kui võistlejast, kes tahab kõik venelased Barentsi merest välja ajada,» sõnab ta. «Ma oletan, et see kalanduskompleks on teinud Moskvas lobitööd – te peate protestima. Ja seetõttu Vene välisministeerium koostas selle hägusa noodi.»

Üldiselt aga, usub ta, on venelased hakanud norralaste kontrolliõigust Svalbardis tunnustama.

Vene lipp

2007. aasta augustis võngutas maailma ­uudistes õhku Vene parlamendisaadik ja veteran-maadeavastaja Artur Tšilingarov, kes heiskas miniallveelaeva ja robotkäe abil oma kodumaa trikoloori põhjapoolusel mere põhja. Nii mõnigi vaatleja nägi selles Venemaa imperialistlikke ambitsioone Arktikas.

«See ei ole 15. sajand,» kurjustas toona Arktika-retoorikas Venemaale tõsist konkurentsi pakkuva Kanada kaitseminister Peter MacKay. «Ei saa lihtsalt käia mööda maailma ja panna lippe ja öelda, et see on meie territoorium.»

Praeguseks on enamik asjaosalisi mõistnud selle liigutuse suurt sümboolset ja väikest sisulist väärtust ning nüüd võrreldakse Tšilingarovi tempu pigem Ameerika Ühendriikide lipu heiskamisega Kuule, mis seda taevakeha sugugi automaatselt USA omaks ei teinud.

Keskkond

Möödunud aasta lõpus 14 maa teadlase koostatud Arktika keskkonnaraport hoiatas, et globaalse soojenemisega seotud muutused – sulav jää, soojenev vesi ja muutuvad tuuled – toimuvad selles piirkonnas rekordkiirusel.

Kliimamuutused mõjutavad Arktikas järsult nii loodust, kohalikke inimkogukondi kui ka selle külma ookeani äärde jäävate riikide majandust. Vaalade toitumisala laieneb, jääkarude oma aga muutub aina ahtamaks. Sulavale igikeltsale rajatud ehitised vajuvad. Näiteks Kanada hindab globaalse soojenemise hinda oma riigile 2050. aastaks juba 21–43 miljardile USA dollarile.

Keskkonnakaitsjad muretsevad ka naftapuurimise ja näiteks Venemaal Nikeli linnas hoolimatult mühiseva niklitootmise pärast. Inimkäte loodud keskkonnaoht on ka venelaste ujuv tuumaheidutus. Viimane meenutus selle ohtlikkusest saabus möödunud aasta viimastel päevadel, kui Murmanski piirkonnas puhkes tulekahju 1985. aastal ehitatud allveelaeval Jekaterinburg.

Norra piirist vaid saja kilomeetri kaugusel asuvas Rosljakovo sadamas põlema läinud aluse kustutamisel osales 400 inimest. Vene võimude teatel radiatsiooniohtu siiski ei tekkinud.
Traagilisim vananevat Põhjalaevastikku viimastel aastatel tabanud õnnetustest juhtus aga 2000. aastal tuumaallveelaevaga Kursk, mille tulekahju ja plahvatuse tõttu läks märga hauda 118 mereväelast.

Patriootlik mõõgatäristamine

Kui selles piirkonnas tekib mingi konflikt, on see suurima tõenäosusega sümboolne, nendib Paal Sigurd Hilde Norra Kaitseuuringute Instituudist. Märgib aga juurde, et see sümboolne konflikt pole iseenesest sugugi välistatud, eriti arvestades, kui teravat retoorikat armastavad Arktika teemal kasutada Venemaa ja Kanada.

«Arktika vastu on poliitilisel tasemel enim huvi ilmutanud kolm riiki: Norra, Kanada ja Venemaa. Kõigi nende puhul on olemas päris tugev siseriiklik pool,» selgitab Hilde.

«Norras on arusaam, et me oleme polaarriik, kõik meie kangelased – Roald Amundsen, Fridjof Nansen jne – on polaarkangelased. See on selle asja natsionalistlik pool,» toob ta näite.

«Kanadas on oma põhjalatunnetus. Kuigi enamik kanadalastest elab tegelikult lõunas, on olemas tunnetus, et tõeline Kanada asub metsikus põhjas, kus elavad tõelised kanadalased,» jätkab Hilde. «See on ka Venemaal – legend, et põhi ja Siber on tõeline Venemaa.»

«Kuid sellegipoolest, kõik see ei klapi eriti sõttamineku kõrge tõenäosusega,» resümeerib ta.

Laevateed

Arktikast räägitakse mõnikord ka kui perspektiivikast uuest laevateest. «Jah, potentsiaali on, kuid samas on sellega tihti liialdatud,» märgib Hilde. «Me siiski räägime jätkuvalt vaid mõnenädalasest hooajast. August-september – viis, kuus või seitse nädalat sõltuvalt aastast.»

«Suurema osa aastast on seal jää. Mis tähendab, et selle ala läbimiseks peab sul olema kas jäälõhkuja või siis spetsiaalse konstruktsiooniga laev,» selgitab Hilde. Isegi jääkihti sulatav globaalne soojenemine ei muuda vähemalt lähiajal Arktikat kergesti laevatatavaks, sest igal juhul jäävad seal liiklevaid aluseid ohustama suured jäämäed.

«Lisaks on rohkelt väljakutseid navigatsiooniga – kaardid on üsna kehvad ja GPS ei tööta nii hästi kui mujal. GPSi satelliidid katavad küll suurema osa Maast, kuid need peavad tegema kusagil kompromissi ning suurem osa on teinud kompromissi põhja- või lõunapoolusel,» lausub ta, «Sama kehtib kommunikatsioonisatelliitide kohta: üldiselt on need fikseeritud ekvaatori kohale ega «näe» nii hästi poolustele.»

Valdavalt, oletab Hilde, jääb Põhja-Jäämeri siiski piirkondliku tähtsusega laevateeks, kust transporditakse näiteks Venemaa ja Norra põhjaosast kaevandatavaid mineraale ja naftat Põhja-Aasiasse.