Liisa Past: normatiiv-Eesti

Liisa Past
, kommunikatsioonikonsultant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liisa Past
Liisa Past Foto: Arno Mikkor

«Palume lahkesti hoiduda suitsetamisest» ütleb silt inglise keeles. Selle kõrval vene keeles «Ne kurit» («Mitte suitsetada») ja eestikeelne «Suitsetamine keelatud». Tagasihoidlikus teadaandes sisalduv informatsioon ja juhend on täpselt sama, kuid selle vorm annab liigagi hästi aimu, kuidas sõnumi seadja peab õigeks erinevate keelte kõnelejatega suhelda.

Inglise keeles jäägem rahvusvahelisele diplomaatiale omaselt viisakaks, vene keeles ütleme kak nada, aga kodumaisele publikule äsame keeluga lagipähe. Hea, et trahvihoiatus veel otsa ei ole pandud.

See on algaja sissejuhatus normatiiv-Eestisse, kus öeldakse, kuidas asjad peavad või peaksid olema, selmet viisakalt pöörduda või anda otsuse tegemiseks vajalik info. Normatiivsus on see, kui öeldakse, mida tuleb heaks ja halvaks, positiivseks ja negatiivseks, kasulikuks või kasutuks hinnata. Identiteeti kujundades lisatakse, kes on oma, kes võõras. Keda usaldada, keda välja arvata, ehk isegi põlata. Tsiteerides viimasel nädalal laineid löönud staarmeikarit, kes on «mõttetud inimesed».

Normatiivsuse, liigsete ettekirjutustega võetakse kuulajatelt valikuvabadus, ise otsustamise, ise oma elu konstrueerimise õigus ja antakse ette valmisnämmutatud lahendused. Teate küll, «kiirtoit on kräpp», mitte «paljudes pakitoitudes on kõrge rasva- ja soolasisaldus».

Seadustes tähendab see normatiivne hinnang ülereguleerimist. Loomulikult peavad seadused paika panema vajalikud ühiselu reeglid, ütlema, et ei tohi tappa, varastada, teiste vara ja elu kallale kippuda. Et meil on parempoolne liiklus ja viinamarjades peab lisaks pestitsiididele ka muud orgaanikat sisalduma.

Sageli just juhuslikule normatiivsusele põhinedes jõutakse seadustes aga ilmse ülereguleerimiseni, mis väljendub ajas kiiresti muutuvate asjade seadusesse kirjutamises või ebavajalikult kodanike eraellu sekkumises. Esimesega luuakse lihtsalt asjaolude muutudes riigiaparaadile tööd juurde (saab jälle asuda koostama, kooskõlastama, komisjonis arutama ja siis kolm korda riigikogu suures saalis lugema), teine käsitleb oma kodanikke vastutusvõimetute lastena.

Ja neid juhtumeid on palju, triviaal­sest fundamentaalseni. Näiteks lubab kehtiv nimeseadus abielludes vaid ühel abikaasal võtta topeltperekonnanime ja ainult vormis oma-abiellumiseelne-nimi-sidekriips-abikaasa-perekonnanimi. Seaduse seletuskiri ütleb sellise kodanike enesemääratluse piirangu kohta aga lihtsalt, et nii tehakse, sest Eestis on nii kombeks. Näh, ennast taastootev normatiivsus. Standardile mittevastav komme ei saagi tekkida, sest see on ebaseaduslik.

Kant ja Habermas on arutlenud, kas normatiivsus kui selline on ratsionaalselt kaitstav, palju huvitavam on aga ülenormatiseerimise mõju ühiskonnale ja selle osaliste identiteedile. Veel kord, ühiselus on norme vaja, need sotsialiseerivad indiviidi ühiskonna liikmeteks.

Küsimus on selles, kui palju jääb normide vahele tõlgendus-, sõna- ja enesemääratlusvabadust. Sealjuures on normatiivsus ennast taastootev, sest inimestele meeldib olla konformist, mitte liiga välja paista, mitte probleeme tekitada ja mitte lolliks jääda.

Eksperimentaalselt on seda tõestanud psühholoog Solomon Asch. Ta pani katseisiku oma kaastöötajate hulka ja palus siis grupi liikmetel järjest võrrelda ühel kaardil oleva joone pikkust teisel kaardil olevatega. Katseisik kõneles alati ühena viimastest ja õige pea asusid Aschi kaastöötajad ilmselgelt valesid ja jaburaid vastuseid andma.

76 protsenti katseisikutest läks jaburusega kaasa ja andis samuti ilmselt vale vastuse. Kas või ühe toetaja kaasamine viis sellise käitumise aga 18 protsendi juurde. Evolutsiooniliselt on karjaga kaasajooksmine adekvaatne ellujäämisstrateegia, tänases väheste füüsiliste ohtudega maailmas saab ülinormatiivne aga ennastõigustavaks.

Allakirjutanu, nagu ka mitmed teised humanistid või ratsionaalsed ateistid pidas rahvahääletusel vajalikuks märkida enda religiooniks lendava spagetikoletise kiriku ehk pastafarismi. Literaalse kreatsionismi vastukaaluks loodud liikumisel on maailmas miljoneid pühendunud kaasamõtlejaid.

Nagu ka mitmed teised ei hoidnud ma rõõmu vaka all ja soovitasin sotsiaalmeedias sõpradelgi küsimusele A21AN vastata «pastafari ehk lendava spagetimonsteri kirik». Mille peale aga astus sõnavahetusse kiiresti rahvaloenduse ametlik twitterdaja, nimetades pastafarismi paroodiaks, sest Google ütlevat nii («Hereetik!» karjatas lootusandev noor filosoof).

Kusjuures ette antud religioosse identiteedi nimekirjast olid puudu ateist ja agnostik, kuid leidus anarhotantrism (teadaolevalt Eestis välja mõeldud tarbimisvastane liikumine, mille mõlemad kaasamõtlejad on pea tosinkond aastat tagasi osalenud liikumise seni ainsal avalikul aktsioonil) ja palju räägitud lilla leegi hoidja vennaskond, mille kohta isegi Google seletust ei anna.

Rahvaloendajate vastus: «siseministeerium andis nimekirja». Kui see ei ole avaliku halduse normatiivne eneseõigustus, siis ma ei tea, mis on. Ja et oleks selge, tol hetkel andis «Lilla leegi hoidja» Google’is 16 otsingutulemust, «anarhotantrist» poolsada, «Pastafari» 65 600, «pastafarian» 910 000 ja «flying spaghetti monster» 470 0000.

Keele- ja kultuurinormatiivsus on sellesama keele ja kultuuri staatilisuse kaitse instrumendid. Mis arengust ja dünaamikast saab rääkida, kui avalikus diskursuses on täiesti tavaline põhjendus «Eestis on nii kombeks». TV 3 sari «Piirideta armastus», mis justkui peaks näitama meie pisikeses Eestis kasvavat mitmekesisust ja multi-kultit, läks aga kiiresti piinlikuks.

Keeleõpetaja, kes eestlastega abielus olevatele välismaalastele meie unikaalselt kaunist emakeelt õpetas, ei saanud kuidagi mööda n-sõna kasutusest. Arutelu, mis algas afroameeriklase juurest, kuid läks kiiresti «must» ja «neeger» kontrastidele, lõppes õpilase nina sõnaraamatusse surumisega, justkui nurka teinud kutsikal.

Eestis aastaid karjääri teinud korvpallur küll protestis «neeger ei ole hea sõna», kuid luges mõlema sõna definitsioonid ette. Õpetaja põhjendas juurde «saa aru, see on neutraalne sõna» ning «eesti keeles on neeger parem, sest nii on siin kirjas, see on eesti keele piibel». Kust tuleb selline jultumus teiste tundeid normeerida? Solvumine on ikka solvatava grupi tunnete küsimus, millest meie sõnaraamat ei saa kuidagi olulisem olla.

Normeeriva identiteedi ehitamise kunnid on religioonil põhinevad liikumised, millest on iroonilisel viisil esirinnas rahvausuks pürgiv luteri kirik. Mullu hoogu kogunud humanistlike kristlaste liikumise vastulöögina ja veebiväljaande Meie Kirik andmetel jõudsid EELK assessorid järeldusele, et samasoolisega suhtes elav või «homoseksuaalsust propageeriv» inimene ei saa kirikuasutustes ega kogudustes töötada.

Senini on seadust tõlgendatud kui luba diskrimineerida näiteks preestriks ordineerimisel või kirikuõpetaja karjääri tegemisel ehk ametites, mis otseselt usutalitustega seotud. Nüüd jõudsid vanad targad mehed seisukohale, mis tõrjub luteri kirikust ka geidest ja lesbidest sotsiaaltöötajaid või justkui sõltumatu Usuteaduste Instituudi õppejõude.

Lisaks märkisid lugupeetud piiblitõlgendajad, et geide või «homoseksuaalsuse propageerijate» mõju kiriku usaldusväärsusele on võrdne kahjuga, mida teevad teistes «avalikes pattudes» elavad inimesed nagu «abielurikkujad, vargad, valetajad, hukkamõistjad või erinevate sõltuvuste ohvrid».

Mis see tähendab? Et niigi Euroopa sekulaarseimas riigis otsustavad veel vähesemad inimesed ennast kirikuga siduda, sest vanadest tarkadest meestest erinevad inimesed on arenguvõimalustest organisatsiooni sees välja normeeritud. Muide, välja on normeeritud ka naised.

On avalik saladus, et isegi kui selleks täiesti kvalifitseeritud naistel õnnestub saada ordineeritud, siis veedavad nad oma töise karjääri perifeerias kiriklas pastoraalidülli nautides ning olematut kogudust teenides. Paljuski peegeldab see ühiskondlikku suhtumist naiste karjääri laiemalt.

Jah, suur osa Eesti juhte usub, et naiste ja meeste võrdne kohtlemine ettevõttes tõmbab ettevõttesse paremaid töölesoovijaid. Jah, üldiselt usutakse, et mehed ja naised on mõlemad inimesed. Samas, avaliku arvamuse uuringud näitavad ka, et mehed peaksid ikka rohkem teenima ja naised tööle mitte ronima, kui meeste töökohad seetõttu ohtu satuvad. Nii et normeerigem välja ka naised.  

Sisuliselt on saanud normatiivsetel alustel töötav identiteet välistamise ja kontrolli vahendiks. Ka Eesti rahvusriigi retoorikas on oluline osa etniliste piiride normatiivsel tõmbamisel, riik on ju ikka eestlaste jaoks ja eestlased on need, kelle vanaisa juba eesti keelt rääkis. Nii aga on jõutud olukorda, kus «meie» identiteedigrupp järjest kahaneb ja juurdekasvu ei ole näha.

Ühest küljest on selline normatiivsus märk, et meie ühiskond on valmis, ta ongi ennastsäilitav, igav ja staatiline. Ka oluline kultuuridimensioon «ebakindluse vältimine» oli 90ndate Eestis – dünaamilises, riske mitte kartvas ühiskonnas – madalalt hinnatud, kuid selle olulisus on järjest tõusnud. Teisalt saabki ülenormeerimisega tegeleda vaid riigis, mis on üldiselt valmis.

Kuid see ei vasta küsimusele identiteedi ja vabaduse äranormeerimisest. Mis motivatsioon on siin olla geidel, kelle strukturaalne diskrimineerimine on sisuliselt institutsionaliseeritud? Miks peaks tahtma isamaa ülesehitustöösse endiselt panustada naised, kelle võrdsusesse usutakse, kuni see ei kahjusta meeste huve?

Kuidas peab ennast igapäevaselt veenma mustanahaline, kelle kohta kasutatakse fundamentaalselt solvavat sõna?  Mida tunnevad segaperedest või muukeelsetest kodudest pärit noored, kellest ei usuta kunagi «õiget eestlast» saavat?

Ja ärge öelge, et kellele ei meeldi, võib ära minna. Ühel hetkel võtavad seda tõsiselt ka need, kellele siin tuulisel paekaldal väga meeldib.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles